Lugu 14

2018 juuni, Pelgulinna sünnitusmaja.


Teine päev esilekutsumist ja 3-5 minutiliste vahedega seljavaludega vaevu hakkama saamist. Saadeti ktg alla tiksuma ja saatev õde kurjustas, et mis mõttes mul valus on, aparaat ei näidanud juba ennem mitte midagi, avatust juurde tulnud pole, oota alles läheb valusaks!


Tõesti, aparaat ei näidanud ka siis midagi, avatust ikka veel vaid vaevu 2cm aga seljas toimuv oli nii intensiivne, et tunne oli nagu tõmmataks kõik selgroo lülid üksteise küljest erinevates suunades lahti. Ei saanud ma ühtegi soovitust ega selgitust, et kuidas ise ennast rohkem aidata saaksin.


Käisin elukaaslasega koridoris kilomeetreid maha omast tarkusest.


Sellel päeval sain 2 doosi geeli juurde, iga kord sama jutt, asi ei edene aga proovime veel! Kui õhtul palusin läbivaatust, kuna valud olid juba 2 minutiliste vahedega, saadeti mind ruumi, kus ootas meesarst. Ennem mitte ühtegi hoiatust ega selgitust... avatust tema suurte sõrmede järgi vaevu 1,5cm.


Järgmisel läbivaatusel räägiti juba keisrist, kuna minu põletiku näitajad olid lakke hüpanud, kuid siiski otsustati valud lihtsalt maha võtta ja antibiootikumi doos anda, kuna järjekord olevat liiga pikk ja hommikuks anti keisri lootust.


Hommikul uus vahetus uued näod... Jõtkame täpselt sama, mis eelmised kaks päeva ei toiminud, minu hüsteerilise nutu peale anti mulle märku, et ma peaks selle ära kannatama, ise tahtsin last saada.


Ikka ktg ei näidanud tegevust, avatust polnud rohkem kui 2cm. Valudel polnud enamuse ajast enam vahet ja siis jäid nad jälle natuke järgi.


Uus doos geeli, uus arst. Uus lubadus, et kui valud jälle 5 minutiliste vahedega, siis saan sünnitustuppa ja epiduraali, et äkki aitab.


Sünnitustuppa jõudes saime me sõimata, et miks me nii vara sinna üldse tulime, midagi ju ei toimu. Sain seljasüsti, 2h magada ja beebi näitajad läksid järsku halvaks, mees jooksis toast välja ja sai kohe sõimata:"Mis te arvate, et me ei näe või, me jälgime koguaeg!".


Kui teist korda kukkus paar minutit hiljem lapse südametöö 116 pealt 86le, siis lendas uks lahti ja teatati, et keiser ja nüüd on kiire!


Peale operatsiooni olid minu põletiku näitajad nii kõrgel, et esimene antibiootikum ei mõjunud ja anti teist topelt doosides.


Sünnitusjärgses sain ma esimest korda ema rollis olevana sõimata, et ma last imetada ei oska ja ma pean selle vaid ära kannatama, et rindadest vaid verd tuleb ja kõik lõhki on. Kui ma seda ära ei kannata ja hakkama ei saa, siis ma pole õige ema ja ma ei armasta oma last.


Minuga ei räägitud ega arutatud mitte midagi. Kogu see aja kuulsin vaid lauseid stiilis, et minu laps minu mure, kannata ära!


Hetkel teist last oodates käin kriisinõustaja ja sünnitoetaja juures abi saamas suures lootuses, et äkki äkki on uus kogemus natukenegi positiivsem.



Pilt on illustratiivne.