Lugu 15

Sünnitasin oma teise lapse Pärnu haiglas neli aastat tagasi.


Olin esimese lapse sünnist saadud kogemuse tõttu paanikas, kartsin seda sünnitust kohutavalt ja palusin keisrilõiget nagu oli olnud esimese lapsega.


Ämmaemand oli lühikest kasvu tumedate silmade ja juustega noorem naine, kes suhtus minusse väga üleolevalt ega võtnud minu hirme absoluutselt tõsiselt. Ta mõnitas mind ja käskis mul lõpetada lasteaia mängimise, keisrilõiget ei teinud mingil juhul.


See oli just vaimselt äärmiselt raske sünnitus. Mul oli suur hirm, et kui ise sünnitan, sünnib mul puudega laps. Täiesti irratsionaalne mõte, eksju?!


Aasta hiljem saingi teada, et ongi nii nagu kartsin, ehkki sellel ei olnud sünnitusega seost.


Olin väga suurtes valudes, aga nendest palju-palju suurem oli paanika. Just paanikaga ja hirmuga arvan, et peaksid ämmaemandad oskama paremini tegeleda selle asemel, et nagu minu oma tegi - kõrval ruumis telekat vaadata, sest olin sel päeval ainus sünnitaja.


Mitte miski ei õigusta ämmaemandat olema sünnitaja suhtes üleolev ega ebaviisakas tema kõige tähtsamal päeval.


Teda ei tohiks jätta hooletusse lihtsalt selle tõttu, et ei oska talle midagi öelda...



Pilt on illustratiivne.