Lugu 16

Minu esimene sünnitus.


Ma väga kartsin raseduse alguses, et minu abikaasa ei saa minuga koos sünnitusele tulla, kuna oli koroona ja pean selle kõigega üksi hakkama saama. Vahepeal isegi ei tahtnud seda rasedust edasi viia, sest see oli nii hirmus minu jaoks.


Lõpuks saabus see kaua oodatud päev ja oli aeg haiglasse sõita. Minu abikaasa sai olla algusest lõpuni minu kõrval ja hoida mut kätt. Ilma temata oleks see olnud väga raske.


Minu ämmaemand, kes sünnituse vastu võttis, oli minu jaoks koguaeg olemas. Ta isegi tegi vahepeal nalja, mis tegi mu olukorra meeldivamaks.


Ma oleksin tahtnud, et tema oleks ka edaspidi meiega tegelenud, sest tema tundus olevat ainukene kes oleks mind aidanud imetamises.


Mu laps ei olnud nõus võtma rinda ja keegi ei aidanud mind sellega. Mulle pakuti nibukaitset, millega beebi oli nõus sööma ja ilma selleta ta rinda ei olnud nõus võtma. Selle asemel, et aidata mind ja harjutada last ilma nibukaitsmeta sööma, valisid nemad kergema tee ja isegi kui ma ise väga üritasin, ei saanud ma sellega hakkama.


Nii kaua kui laps mul rinda sai sai ta ainult nibukaitsemega. Muidugi oleksin ma võinud imetamisnõustaja poole pöörduda, aga sellest ma sain alles siis teada, kui mul endal enam piima ei tulnud.


Ma oleksin tahtnud et mulle oleks räägitud sellest haiglas. Et keegi oleks mind aidanud sellega.



Pilt on illustratiivne.