Lugu 20

Minu lugu on päris pikk, kuna veetsin haiglas 6 nädalat, et räägin ainult paarist juhtumist.


Mul oli emakakaela õmblus, mis siis eemaldati vahetult enne sünnitamist. Õmbluse läbi lõikamine osutus väga valulikuks, ma karjusin nii kõvasti, et terve koridor haiglas kuulis. Arst pusis ja pusis ja lõpuks avastas, et käärid on nürid ja seepärast läbi lõikamise asemel ta korduvalt tiris seda õmblust, mitte ei lõiganud ja otsiti uued käärid ja naks sai läbi lõigatud.


Kuus tundi peale keisrit sunniti mind duši alla minema, aga ma polnud võimeline ennast ise liigutama, väga valus oli. Palusin ja nutsin, et ma ei suuda minna, et hiljem. Aga öeldi, et hügieen on kõige tähtsam. Niisiis saadeti koristaja minuga koos vannituppa, võttis mu riidest lahti ja lasi dušiga üle. Kohutavalt alandav.


12 tundi pärast keisrit soovisin pissile ja ämmaemand juhtus palatis olema, kes tuli teist naist õpetama oma lapse eest hoolitsema. Palusin ämmaemandalt kätt, et ma ise ei saanud voodist püsti. Ta ütles, et tal pole aega. Ootasin poolt tundi, et äkki ikka lõpuks tuleb, aga ei tulnud. Õnneks tuli see sama koristaja prügikaste tühjendama ja palusin teda ja tema andis mulle käe, et saaksin wc-sse minna.


Laps oli mul teisel korrusel intensiivis, kuna sündis enneagsena. Esimene kord viidi mind sinna ratastoolis, aga järgmised korrad ei antud ja ma pidin suurtes valudes reaalselt mööda seinu toetades teisele korrusele minema umbes pool tundi, kuigi vahemaa oli läbitav mõne minutiga.


Mul oli kanüül, sest põletikunäit oli suur. Ühel hommikul, kui pandi jälle tilguti, tundsin, et midagi on valesti ja väga ebameeldiv tunne on. Kutsusin õe, et vist on veen läbi ja ravim läheb naha alla. Ta ütles, et ei ole midagi. Tagasi tulles, kui käsi oli korralikult paistes, ütles, et vot nüüd on veen läbi. Mina sain sealt sellise trauma, et 10 kuud pärast sünnitust pole veel kordagi günekoloogi juurde läinud. Iga kord, kui ma sellele ajale mõtlen, ma lihtsalt nutan, et miks minuga kõik see juhtus.


Pilt on illustratiivne.