Lugu 21

Olen kahe lapse ema: 15aastase tütre ja 2 aastase poja. Tahan jagada oma lugu, kuna ei ole siiani saanud üle kumbastki sünnitusest.


Esimese sünnitus oli erakorraline keisrilõige, millele järgnes veremürgitus ja piinarikkad 2 nädalt haiglas, kus sain arstilt sõimu, et olen ise selles kõiges süüdi.


Kui hakkas sündima teine laps ja aega oli palju mööda läinud, lootsin et sellist kohtlemist enam haiglates ei ole ja otsustasin teise lapse samuti sünnitada ITK-s.


Enne sünnitusele minekut täitsin lehe, mis anti kõigile sünnitajatele, et mis nad ootavad sünnituselt ja kas soovivad ämmaemanda soovitusi jne. Täitsin lehe, et soovin et sünnituse ajal ämmaemandad aitaks ja pakuks igakülgset tuge.


Sel päeval kui sünnitus algas, võtsin kaasa ka igaks juhuks tugiisiku. Mind saadeti sünnituseelsesse palatisse ja sinna ma jäingi. Kellelegi huvi ei pakkunud, kuidas mul läheb, kordagi ei käidud küsimas, kuidas ma end tunnen. Lõpuks kui valuvahed lühikeseks jäid käisime ise küsimas, kas saame sünnituspalatisse. Siis tehti alles KTG ja saadeti sünnituspalatisse.


Sellest hetkest hakkas pihta minu elu jubedam aeg. Sünnituse jooksul mitte kordagi mitte üksi ämmaemand ei tegelenud minuga, kui palatis käidi hoiti eemale nagu katkuhaigest. Ei suheldud ei küsitud, mitte midagi, nagu ma oleks elutu ese. Kui mul poleks tugiisikut kaasas olnud, oleks ma seal emotsionaalselt kokku kukkunud.


Kell viis õhtul oli selge, et midagi on halvasti, arstid jooksid kabinetti peatati sünnitegevus, aga millegipärast otsustati ikka oodata.


4 tunni möödudes selgus, et laps on pea valesti vaagnasse asetanud ja tal on hapniku puudus, siis hakkas meeletu tormamine, mind viidi erakorralisse keisrisse. Kiirustamise käigus lõigati mulle soolde ja tõmmati emakas ribadeks. Mehele öeldi, et rohkem ei soovitata sünnitada, järgmisel korral ei pruugi enam nii hästi minna.


Ärgates olin intensiivis teadmata, mis oli juhtunud. Laps sündis hapnikupuudusega ja oli 2 tundi arstide valve all. Kuna oli öö, siis polnud kedagi palatis, vappusin külmavärinatest.


Hommikul kästi kohe püsti tõusta, kuna kõht oli nii valulik, siis oli see võimatu. Lõpuks lükati laps mu voodi kõrvale. Beebi liigutas kätt ja tekk vajus ta näole, mul tekkis korra paanika, et äkki ei saa ta hingata. Hüüdsin õde, kes rahulikult lõpetas oma tegevuse, enne kui suvatses vaatama tulla.


Lõpuks sain tavapalatisse. Kuna mu analüüsid olid väga kehvad ja veri jälle korrast ära, siis pakuti, et teevad vereülekande. Ütlesin, et ei soovi, kui pole just tungiv vajadus. Siis tehti kunstverega mingi ülekanne ja peale pandi väga tugev antibiootikum.


Kolmandal päeval tuli mind vaatama sõbranna, kes on imetamisnõustaja ja ta oli shokis, kui sai aru, et mu laps ei ole kolm päeva rinnast tilkaki piima saanud, ta suust tuli kuiva lõhna. Ta uuris, kas keegi on käinud meid vaatamas ja imetamise tuge pakkumas, siis vastasin et ei. Ta läks õdedega rääkima, siis hakkas kiire toimetamine ja saime lapsele lisatoitu.


Edasi oli seal üks õde, kes käis mind teadlikult taga kiusamas. Ta käis kogu aeg uurimas, kas ikka tean, mis bakter mul on ja kui ohtlik see on jne. Samuti kui mul halb olla ja ütlesin seda, siis ta karjus mu peale, et paras et sul paha olla. Oleksid lasknud vereülekande teha, siis jookseksite siin juba ringi.


Selle aja jooksul ei käinud ükski arst mind vaatamas, olin nende õdede terrori all terve nädala. Sõbranna palus juba tookord, et teeksin kaebuse, aga kuna olin kõigest nii läbi, siis jätsin selle tegemata.


Ma ei tõsta oma jalga enam kunagi sinna haiglasse, see ei ole koht, kus saad abi, vaid saad teada, mis tähendab tagakiusamine haigla õdede poolt.



Pilt on illustratiivne.