Lugu 22

Olen koroonaajal sünnitaja, kes pidi sünnitusmajja minema üksi, ilma tugiisikuta. Kuna läksin esilekutsumisele, siis ei teadnud ma, kas sünnitan samal või järgmisel/ülejärgmisel päeval, ehk ma ei teadnud, kaua ma pean haiglas olema ning üksi teadmatuses olema.


Minu puhul toimus esilekutsumine üsna kiirelt, ning valud hakkasid kohe peale rohtude manustamist. Peale rohtude saamist algasid raskused/ebamedivused. Kuna haiglas olid ümberkorraldused koroona tõttu, siis sünnitusosakond oli kolinud, ning palat, kuhu mind suunati, oli väga väike ning umbne (aknaid avada ei saanud).


Valud algasid ruttu ning üsna tugevalt. Personal mind kordagi kontrollimas ei käinud. Käisin ise palatist paaril korral väljas, mask ees, abi palumas. Ees valvelauast saadeti tagasi sooja vee alla. Minu puhul ei aidanud üldse. Endiselt keegi kontrollima ei tulnud. Ainus tugi oli telefoni otsas oleva ema hääl.


Lõpuks olid valud nii tugevad, et pidin taaskord minema ise abi otsima. Siis suunati mind sünnitustuppa ning tehti EKG. Jäeti mind taas üksi. Vaevlesin valudes pikalt. Vahepeal korra käis ämmaemand kontrollimas, pani mind põlvili voodi juurde ning andis naerugaasiga maski kätte ning lahkus jälle pikaks ajaks.


Ühtegi häirekella nuppi ega miskit mu juures ei olnud. Nii ma olin põrguvaludes põlvili maas toetudes voodi najale. Vahepeal tulid ka veed, mille sees ma pidin edasi põlvitama, sest ise ma püsti ei jaksanud tõusta ning kedagi ümber ei olnud. Otsisin koguaeg lohutust naerugaasist, kuid sellest ei olnud mingit kasu.


Pika aja möödudea tuli ämmaemand koos teise töötajaga ning lõpuks aidati mind voodile ja pandi EkG uuesti külge ja marsiti uksest välja. See üksi olemise aeg tundus seal väga pikk, kellaajast polnud mul aimugi.


Voodil lesides tundsin juba presse. Proovisin kõvemat häält teha, aga keegi ei tulnud. Mingi hetk tegi ämmaemand ukse lahti, vaatas mind ja ütles üle ukse teistele:”Peame vist kohvipausi edasi lükkama, siin läheb sünnitamiseks.”.


Siis lõpuks saabus platisse ka arst. (Sama arstiga oli mul juba eelnevalt ultrahelis halb kogemus ning ka aastaid tagasi üks seik. Alati olen tema vastuvōttudelt lahkunud pisarais ning lootsin südamest sünnitama minnes, et tema sünnitust vastu ei võtaks). Nii siis koguneti lõpuks minu ümber ning hakkasin pressima.


Ämmaemand oli sünnituse ajal super, ta oli rahulik ning seletas mulle hästi kõike, mis toimuma hakkab ning mis tegema pean. See-eest arst ning kolmas isik suutsid ämmaemandast üle karjuda, käskisid mul pressida valedel aegadel, ning sõimasid:“Mida sa teed?!” nagu ma teeks kõike valesti, kuigi kuulasin ainult nende käsklusi.


Lõpuks tuli välja, et beebi tuleb võtta vaakumiga, kuna ei saa hapnikku. Minuga räägiti väga üleolevalt, nagu ma teeks kõike valesti ja ma olen süüdi, et laps hapniku ei saa. Nii siis tehti lõige, valu mis jääb mulle alatiseks meelde, sest tundsin kõike!


Üsna ruttu pandi mulle laps rinnale ning valasin õnnepisaraid. Sain teda veidi imetleda, kui ta viidi kaaluma ja mõõtma - samal ajal tehti mulle õmblused. Poole õmblemise pealt teatasin arstile, et tuimestus ei mõju ja tunnen kõike. Tema ainult vaatas mu poole, ütles hinga maskist edasi, et ma ei saa kuidagi midagi tunda.. ja nii ma kannatasin õmbluste lõpuni valudes.


Laps toodi üsna pea tagasi ning pandi uuesti rinnale ja siis jäeti meid kahekesi. Magasime mõlemad sünnitustoas. Umbes poolteist tundi hiljem saadeti meid palatisse. Mind toetati käekõrval, sest pea käis ringi, olin söömata/joomata olnud terve päeva. Õmbluste tõttu ei tohtinud ma väga istuda, kui siis ainult ühele küljele toetades.


Kuni koju saamiseni olin enamus ajast koguaeg lapsega üksi. Ainult hommikuti vahetuse ajal käidi ülevaatamas. Ma ei julgenud juua ega süüa, sest kartsin wc-d kasutada ning last üksi jätta. Tundsin end väga üksinda. Perele sain saata ainult pilte ja teha videokõnesid. Lapsega süles ringi jalutada polnud õmbluste tõttu üldse võimalik.


Kogu see kogemus toob mulle endiselt pisarad silma ning olen veendunud, et rohkem lapsi ma ei soovi. Kogemuse negatiivsed küljed tekitavad minus siiani ärevust ning suurt stressi.


Ma ei olnud võimeline suure stressi tõttu oma last imetama kauem kui 3 nädalat. Ma ei olnud võimeline oma lapsega jalutamas käima ning veel vähem teda süles kussutada. Mul on väga kahju, et sünnitusmajades töötavad inimesed, kes oma tööd südamega ei tee.



Pilt on illustreeriv.