Lugu 25

Minu lugu on aastast 2000, kui sündis minu kolmas laps.


Eelmistest sünnitustest oli möödas 10 ja 8 aastat ning sünnitusmajja läksin positiivsete ootustega, et nüüd uues Eestis on kõik ilusam, kui nõukaajal ja Vabariigi esimestel aastatel, mil kritiseeriti nõukaaegseid sünnitustraditsioone. Pisut irooniline on, et Poeg otsustas sündida 24. veebruari hommikul, nii et algus oli eriti pidune.


Aga ei! Juba vastuvõtus põhjustasin suurt pahameelt, et kaasas oli küll pass, aga unustanud olin haigekassa kaardi. Hoolimata sellest , et 9 kuud olin arvel ja vastuvõttudel käinud samas haiglas naistenõuandlas. Sain teada, milleks on haigekassa kaart ja kuidas mind ei tohiks ilma selleta vastu võtta. Korduvad lubadused, et lasen abikaasal selle esimesel võimalusel ära tuua lõpuks rahustasid ämmaemandat.


Ebasõbralikkus ja lahkusetus saatis kogu sünnitust ja haiglas veedetud kolme päeva. Ma ei olnud oodatud, kuigi olin sel varahommikul ainuke sünnitaja ja ega neid seal tookord enam palju ju olnud võrreldes 10 aasta taguse ajaga, kui osakond oli siginat saginat täis ja ometi jätkus töötajatel lahkust ja tähelepanu kõikidele.


Ämmamemanda ja temaga koos valves olnud sanitari kõneviis oli plärtsuv, tõrjuv ja isegi mõnitav. Üldjoontes on meeles, et komandat korda sünnitajana ei oleks üldse pidanud neid tülitama, sain teada, et olen saamatu ja rumal.


Eakas arst saabus sünnituse lõpuks kohale ning meelde on jäänud tema kommentaar ämmaemandale, et ütle inimesele, mida peab tegema.


Kolm päeva olin täiesti üksi jäetud. Vastupidiselt nõukatavale oli laps sünnihetkest koos minuga, kuigi tundsin end väga nõrgana ja halvasti. Ämmaemand korra käis palatis ning pakkusin talle haigekassa kaarti, millest ta ei teinud väljagi.


Kuna mul pole kunagi olnud õieti rinnapiima, ning varasemast kogemusest mäletasin, et valmis olid kööginurgas laual väikesed pudelid kummeliteega . Seda ma ei lootnudki nagu 10 aastat tagasi, et külmakpist said vastavalt vajadusele piimasegu pudeli või nende emade rinnapiima, kellel jätkus seda teistelegi jagamiseks. Aga võta näpust, ise ei saanud midagi valida. Tühja koridori lõpust leidsin ruumi, kus oli ämmaemand ja kuhu sisenemise keelust andsid märku sildid seintel. Oma soovi peale sain terava vastuse, et nii need asjad ei käi, rinnapiima tuleb anda. Ma keetsin salaja palatis vett (peitsin keeduspiraali) ja tegin piimasegu. Kuigi igatsesin taga nädalat aega sünniusosakonnas, kus lapse hool oli jagatud oma ala spesialistidega ja ise sai hõlpu igapäevaolmest, siis õnneks sain 3 päeva järel ära koju.


Pilt on illustratiivne.