Lugu 26

Sünnitasin Tartu Ülikooli Kliinikumis 2019 a.


See oli minu esimene rasedus ja sünnitus. Esimesed tuhud algasid kodus 8.30, tahtsin võimalikult kaua kodus vastu pidada, kuna kartsin koju saatmist, see oleks aga tähendanud tunni ajast autosõitu.


Jõudsime TÜK kella 13 ajal. Meid vastu võttev ämmaemand oli väga külma suhtumisega, et mis meie siit tahame. Selgitasime siis oma loo ja kella 14 olime 4 cm avatusega sünnitustoas.


Olin õnnelik, et saime ikkagi sisse, kaasas oli minu elukaaslane ning mul on väga hea meel, et ta seal oli, sest ämmaemand oli koguaeg ära ning teda tuli kutsuda. Tihti pidime teda pikalt ootama. See häiris mind väga ja tundsin ebamugavust. Järsku ilmus hoopis uus nägu, sain aru, et ilmselt on toimunud personali vahetus. Aga ühtegi sõna mulle selle kohta ei öeldud.


Peale seda läks sünnitus kiiremaks. Tehti lahti veed, hiljem selgus, et need olid rohelised, aga seda mulle siis ei öeldud, presside ajal ilmus tuppa juurde kaks uut nägu, hiljem sain teada, et need olid arstid ning valmistuti vaakumiks, mitte midagi mulle sünnituse ajal ei selgitatud.


Sünnitasin selili voodi peal, perekooli loengutest teadasin, et see on kõige halvem asend. Mitte keegi ei pakkunud kordagi mulle asendi vahetamise võimalust. Tunnen siiamaani ennast nii lollina, et ise seda ei palunud!


Õnneks sündis laps ise ilma vaakumita, ta oli sünnituse ajal kakanud, aga ka seda ei öeldud mulle (lugesin sünni epikriisist seda). Pea oli väga pikklik. Olin nii õnnelik ja väsinud.


Selgus, et mul on nii suured rebendid, et pean minema narkoosi all õmblema. Laps rinda ei saanud ning ta anti elukaaslasele.


Kaks tundi hiljem viidi meie perepalatisse. Laps magas, kui küsisin kas ajan ta üles ja annan rinda, siis ütles ämmaemand, et beebi magab ilmselt hommikuni. Olin šokis, et keegi ei näitagi mulle, kuidas rinda anda. Aga liiga väsinud, et pärima hakata. Olin käinud perekooli loengutes ning mõtlesin, et saan hakkama. Kahjuks oli laps kaks päeva valesti rinnal enne kui ämmaemand juhuslikult palatisse astus ja nägi, et laps valesti rinnal. Sain väga negatiivse hinnagu osaliseks. Negatiivset hoiakut tundsin terve sünnitusjärgse aja perepalatis olles.


Näiteks järgmisel päeval saime pahandada, et pole ära teinud lapse hügeenitoiminguid, kuigi meie arvasime, et teeme neid koos ämmaemandaga esimest korda. Veel oli mure beebi kakamisega, teadsime, et esimene kaka on mekoonium ja musta värvi. Meie beebi ei kakanud, ütlesime seda mitu korda ämmaemadatele, et beebi pole kakanud, nemad ütlesid et küll tuleb.


Kui viimasel päeval arst last läbi vaatas ja talle ütlesime, et beebi pole kakanud, siis saime jälle kurjustamise osaliseks. Ka pahandas üks ämmaemand sellepärast meiega, et meil käisid külalised, et laps ei saa rahulikult rinda süüa ja sellepärast ei võta kaalus juurde. Kuna beebi ei võtnud kaalus piisavalt juurde siis pidime piima juurde andma ka kodus. Me ei olnud sellega üldse arvestanud.


Kogu negatiivne kogemus sünnitusjärgses osakonnas pani mind tundma nii saamatuna ja läbikukkujana. Tekkis sünnitusjärgne depresioon. Nutsin iga õhtu koos lapsega, olin täiesti ebakindel, muretsesin iga asja pärast. Meeletu stress! Kuidas üks halvustav sõna, pilk ja lause võivad vallandada suure lumepalli.


Sain palju kiidetid TÜK-s nii ebameeldiva kogemuse, mis mõjutas kuute esimest kuud emana nii tugevasti. Alles siis hakkasin lõpuks emaks olemisest rõõmu tundma.


Tahan öelda seda, et inimesed, kes te töötate sünnitusmajas, teie jaoks võib see olla tavapärane ja loogiline (kuidas imetada, kuidas beebi peput pesta, emakakokkutõmbed jne) aga kellegi jaoks on see olukord täiesti uus! Olge palun toetavad! Ükskõik kui palju esmasünnitaja enne raamatuid ei loe, perekooli loengus ei käi, videosid ei vaata, ei valmista see teda tegelikult reaalseks olukorraks! Ja esmasünnitajad, see on okei kui sa ei saa last kohe õigesti rinnale või kardad beebi naba puhastada! Küsi abi! :)



Pilt on illustratiive.