Lugu 27

Mina Tartu Ülikooli kliinikumis mäletan, et olid mõned väga toredad ämmakad ja siis näiteks üks oli öises vahetuses keegi, keda ma palusin öösel tulla mind vaatama, kuna ma ei suutnud last rahustada ja tema nutt oli teistmoodi kuidagi... Ta esialgu ei tahtnud üldse tulla ja ütles telefonis ülbelt, et noh, kas ma varem pole nutvat last näinud? Lõpuks tuli uimase näoga - null toetust ja siis laps oli rahunenud ja see vanem ebameeldiv isik lahkus.


Ja siis lastearstid, kes olid vihaste nägudega, mitte ühtegi toredat sõna, pigem selline, et no siit te koju küll veel ei saa...a la kohe leian midagi, mis ei vasta skaaladele. Ja siis, kui ma käisin veresuhkurt mõõtmas, siis üks õde ähvardas, et no kui ikka nii edasi läheb, siis on intensiivi minek.... Kõik läks ju tegelt hästi ja sain koju kohe, aga see suhtumine on ikka üle mõistuse! Sellist hirmu külvatakse emmedele....niii kahju!!!!


Pilt on illustratiivne.