Lugu 28

Minu sünnituslugu on juba aastast 2018, kuid siiani teeb haiget.


Minu rasedus kulges ilma vaevusteta, olin õnnelik ja ei muretsenud mitte millegi pärast. Ka sünnitust ei kartnud, sest ei tahtnud mingeid negatiivseid mõtteid endale ligi lasta. 40+2 nädalal, aga hakkasid peavalud ja olemine läks kohutavalt raskeks. 40+6 sain saatekirja esilekutsumiseks.


Minu lapse sünd sattus täieliku buumi perioodi, kus ITK sünnituseelne osakond oli juba nii täis, et enne läks kaks tundi, kui kellelgi oli aega sinuga tegelema hakata. Registreerimine juurde käis esmane läbi vaatus, KTG jne. Sain sellel ajal juba kaks korda tõreleda, esmalt selle eest, et ma ei olnud arsti ukse taga, sest arst pidi mind juba ootama (mulle ei olnud keegi seda öelnud enne) ja teine kord, siis kui ma täpselt ei teadnud kumb on õige uks analüüside tegemise jaoks ning julgesin valest uksest sisse piiluda.


Mina oma suure kõhu ja kogematusega olin juba väga ettevaatlik ja üritasin kikivarvul käija, et kellelegi ette ei jääks. Mees saadeti samuti kõrvalt minema, sest ruumipuudus oli isegi ning sünnituseni pidi veel kõvasti aega minema. Sain oma esimesed tilgad ning jäin üksi valutama.


Kahjuks ei suurenenud nende tundide jooksul ei avatus, ega ka KTG ei näidanud midagi (kuigi ma olin juba ammu suurtes valudes). Üks ämmaemand isegi ütles mulle KTG ajal, kas oled kindel, et sul ikka on valud, sest masin ei näita. Ma ei öelnud talle midagi, sest olin kohutavalt krampis sel hetkel seal laual.


Käisin terve öö koridoris edasi tagasi, sest pikali ei suutnud minna, ei tahtnud häirida ka palatikaaslasi oma oigamisega.


Lõpuks 12 tundi hiljem sain sünnitusosakonda, sest üks koht vabanes. Tundsin end hetkeks isegi paremini, sest teadsin, et saan abikaasa oma kõrvale kutsuda.


Ma olin u pool tundi saanud sünnitustoas dušši all istuda, kui pidin voodisse tulema, et korraks KTG teha. Rohkem ma sealt voodist enam välja ei saanud. KTG ei näidanud taaskord mitte midagi ja selleks, et lapse südame tegevust jälgida paigutati hoopis tema külge andur. Pidin olema tunde ühes sundasendis, et KTG ja lapse peal olev andur töötaksid. See oli täielik piin ning kui möödas oli u 5-6 tundi (ajataju kadus täiesti, sain vaid selle järgi aru, kas aknast paistis valgus või mitte, mis umbes kell võib olla) soovisin epiduraali. Tundsin, et kui ükskord asi sünnituseni jõuab olen ma nii väsinud, et ma ei jaksa lihtsalt. Ämmaemand oli nõus, et saaksin natuke puhata, kuna olin 17 tundi juba valudes olnud ja ütles, et annab kohe anestestoloogile teada.


Umbes tund hiljem jõudis minuni anestestoloog, kes oli üsna tõre, sest ta aeti ülesse ja sain mitu korda ta käest pahaselt nähvata, esiteks on mul selja peal tatoo, mille kohta öeldi väga dramaatiliselt:"Issand jälle üks selline, no kuhu ma peaks selle süsti nüüd tegema?". Ning seejärel sain kohe pahandads, et aja ennast rohkem küüru ning ära liiguta ma ei saa teha nii süsti. Aga mul olid tuhud nii tihedalt, et seda hetke oli raske leida. Sel hetkel ütles isegi ämmaks, et ootame korra vaatame, kuna tuhud möödas ja siis teeme kähku ära. Ma olin selleks hetkeks muutunud madalamaks kui muru, ma olin nii alandlik kui sain, tänasin pidevalt kõiki ette ja taha, sest tundsin, et nendest inimestest sõltub kogu minu ja mu lapse elu ja ei tahtnud neid kuidagi pahandada vaid pigem olla ülipüüdlik.


Sain umbes tund aega magada, kui tuhud tagasi tulid. Sain veel mitu korda valuvaigistit ja viimased tunnid olid minu jaoks väga hägused. Lõpuks valuvaigisti enam ei aidanud ja tilkadega stimuleerimine presse kaasa ei toonud. Ma oilin valutanud selleks hetkeks u 28 tundi. Viimane tund oli mul silme eest lihtsalt juba must ja ma enam ei näinud selgelt vaid ainult kuulsin.


Selle 28h sees olin näinud selle aja jooksul juba nelja ämmaemanda vahetust ja mitut arsti. Lõpuks oli mul ämmaemand, kes tõesti hoolis ja oli mu kõrval ning julgustas ja rahustas oma sõnadega. Ta kutsus noore arsti, kes vaatas ultraheliga last ei suutnud seisukohta võtta ning natukese aja pärast kutsuti vanem arst, kes otsustaks. Mind saadeti kohe erakorralisele keisrile, sest laps oli pööramise hetkel vaagnasse kinni jäänud ning seepärast ei tulnud peale ka pressid ja ise ta sealt välja poleks saanud.


Tagantjärgi mõtlen, et kas seda avastust poleks saanud varem teha, et 28h poleks nii kannatusterikas olnud.


Olles opisaalis laual saanud terve keha tuimaks, jäi vaid mõni hetk, kui kuulsin pisikese nuttu, hakkasin kohe ka suurest õnnest ise nutma. Teda näidati mulle hetkeks ning viidi isa juurde. Taaskohtusime juba intensiivis, kus aidati ta mulle rinnale. Kahjuks kästi isal kohe lahkuda, et sinna jääda ei tohtinud. Leppisime kokku, et annan kohe teada kui perepalati saame, et ta saaks tagasi tulla. Laps rinnal uinusin hetkeks.


Üsna ruttu toodi mu kõrvale järgmine naine, kes pidevalt oma mehega suurest õnnest jutustas. Minu laps hakkasin nutma ning ma ei saanud teda kuidagi tissi otsa. Üks mu käsi oli lapse all surnud ja teisega üritasin oma tuima keha rohkem istuli tõsta. Ebaõnnestusin mõlemas, hüüdsin kardina tagant abijärele, kas keegi saaks mind aidata, sain vastuseks, et varsti tuleb niikuinii sinu juurde, et oota. Jäin kannatlikult ootama üritades ikka nutvat last tissi otsa saada. Kõrvalt kuulsin kommenteerimist: "Issand kui tore, et meil on nii tubli laps, üldse ei nuta nagu mõni".


Hakkasin oma kardina taga vaikselt nuuksuma ja samal ajal olin ka tige, et miks seda isa ära ei aeta, aga mina pidin jääma oma tuima ning liikumatu kehaga täiesti üksi. Muidugi ei öelnud ma midagi, neelasin kõik alla nagu eelnevalt.


Lõpuks pärast suurt pingutust, niiet kogu voodi oli pärast alt verine, sain oma pisikese rinnale. Olin hetkeks enda üle uhke, sest ega keegi mu juurde ei tulnudki ja oleksingi ootama jäänud. Sain natuke aega veel pikali olla kui kõrvale toodi teinegi naine, kellele jäi samuti mees kõrvale. Mõtlesin, et oleksin pidanud ikka rohkem enda eest seisma ja ka mitte laskma oma mehel lahkuda...


Möödusid veel paar tundi, kuhu sisse jäi rutiine voodist välja ajamine, pesemine, mähku vahetus jne. Intensiivis oli parasjagu oma vahetust alusutamas üks tusane vanem naisterahvas, kes kommenteeris kõike ja kõvasti, ma ei teinud väljagi, sest tundsin alles nüüd rõõmu oma lapsest. Natukese aja tagant kuulsin kardina tagant, kuidas tõre naine jagas palateid ja minu kohta sosistas, et see sai jalad alla tema võime ühispalatisse saata. Olin juba eelneva päeva jooksul aru saanud, et haigla on puupüsti rahvast täis ja ruumiga priisata pole. Aga sel hetkel tabas mind küll üliemotsionaalsus segunenud kurbusest, hirmust ja vihast.


Kurbusest, et ma ei saagi enda kõrvale abikaasat kutsuda; hirmust, et ma ei saa oma nutvat last nii kiiresti lohutada, sest füüsis ei ole veel see ja vihast, et mina olin ennast suurest valust hoolimata voodist püsti ajanud, sest mu laps vajas hoolitsemist, minul ei olnud meest kõrval, kes aitaks. Nii ma siis nutsin nagu torust tuli, ja sain ka tõreda naise tähelepanu, kes muidugi küsis, et mis ma undan. Ma ütlesin, et nii kohutavalt valus on (täpsustamata kui katki ma olen just seest), siis ta küsis, et kas ma tahan ka peretuba. Vastasin konkreetselt ja selgelt pisaraid pühkides JAA. Seejärel saabus rahulolu terveks päevaks.


Saime mehega koos lapse eest hoolitseda ja uut ilmakodanikku igatseda.


24tundi peale sündi tuli minna kaaluma, kaaluiive oli negatiivne, aga see pidi mahtuma lubatud normi piiresse ning ämmaemand probleemi ei näinud. Järgmised 24 tundi möödus rahulikult ning olime õnnelikud, et kõik on hästi ning ka meie ümber oli positiivne õhkkond. Läksime taaskord kaaluma, kui ämmaemand saatis mehe palatisse, last riidesse panema ja järsku kukkus mu peale karjuma:"Kas sa tead, et homme hommikul poleks mu laps enam ärganud, kaaluiive on nii suur, et su laps pole sünnist saadik midagi su rindadest süüa saanud!". Mis ma tegin, puhkesin muidugi nutma ja lahinal ning kohutavalt. Kõik see mitmepäevane pinge mu seest pääses valla. Ma nii kohutavalt ehmusin selle peale, et mu laps enam ei ärka... Järsku sai vist ka ämmaemand aru, mida ta oli öelnud, sest tuli mu juurde kallistas mind ning ütles:"Ära nüüd nuta, nüüd pead tugev olema ja ruttu tööle hakkama!".


Seda, mida ämmaemand oli mulle öelnud, julgesin ma mehele rääkida alles kaks aastat hiljem, sest kartsin tol hetkel hukkamõistu, et ma olen ju ema, kuidas ma aru ei saanud, et laps ei saa süüa.


Hakkas ruttu töö, et last kunstpiimaga kosutada ja pidevalt rinna otsas oleks, et stimuliseerida piima teket. Pärast tuli välja, et peale keisrit ei pidanud piim kohe tekkima, kuna ma ei teadnud seda, mitte keegi polnud mulle kogenud ämmsemandatest seda öelnud, siis ei osanud ma sellele tähelepanu ka pöörata, et juba varem iga imetamise järgi kontrollkaalumist teha.


Terve öö me mehega olime pidevas valves, et laps täpselt graafiku järgi sööks ning seejärel andsime ka kunstpiima süstlaga. See tekitas meis jälle omavahel pingeid, sest me ei saanud ka kohe hakkama ja ma ei rääkinud talle, mida ämmaemand oli öelnud, kuid minul sees see kriipis kohutavalt hinge. Palusin lapse käest pidevalt andeks, et ma olin ta nälga jätnud.


12 tundi hiljem saavutasime lõpuks positiivse kaalunumbri ehk laps sai lõpuks rinnast süüa. Jäime veel terveks järgnevaks päevaks jälgimise alla. Mina olin haiglas kohutavalt pikalt kokkuvõttes ja sealt pääsemine tekitas täieliku õnnejoovastusd ning see negatiivne sünnilugu jõudis mulle alles natuke hiljem kohale. Ma panin selle umbes nädal hiljem ka kirja, justkui mälestuseks omale, et ma mitte kunagi enam lapsi ei saaks...


Täna olen oma teise lapse ootel ja hirm on suur, äkki ma ei saa jälle hakkama. Positiivne on see, et mul on õnneks kogemus ja ma tean mida oodata ning ma ei lase enam endaga nii käituda. Ma ei suru ennast alla, lastes endale sõnadega haiget teha, vaid sel päeval peab olema minu enesetunne suurepärane ja mitte keegi ei tohi seda rikkuda.


Saan aru, et naised, kes kunagi ei ole midagi sarnast kogenud, ei mõista meiesugused iialgi ja peavad meid üliemotsionaalseteks dramamamadeks. Tegelikult teeb selline suhtumine samamoodi haiget, muidugi mitte nii nagu siis...



Pilt on illustratiivne.