Lugu 29

Sünnitasin ise kodus, vannitoa ukse panin kinni. Kõik oli hästi ja enam kunagi ei teeks teistmoodi. Ainult kodus. Või kui seal ei saaks, siis metsas. Mitte kedagi ei lubanud segama.


Esimene laps sündis haiglas ja teisega olin kodus. Mitte kedagi ma endale ei kutsunud ka appi ja ise pesin oma veriseid marlisid. Pärast hiljem olen mõelnud, et kõike saab, mis alguses tundus võimatu. Ise püüdsin lapse vees kinni ja platsenta ka teise käega hiljem. Mul olid kauss ja käterätik. Nabanööri ma ei lõiganud ja kohe kui sündis, andsin hoopis vannis tissi.


Olin küll mitu päeva üleval, aga õnneks sain vahepeal ka magada.


Kõige raskem oli rasedana arvele võtta - kui läksin arsti juurde rasedustestiga, siis oli kabinetis 3 ämmaemandat ja pidin neile kõigile üksi rääkima, et ma ei tulegi sünnitusmajja ega luba ennast jälgida - see oli raskem, kui kodus sünnitamine - oma õiguse eest seismine, et ma ei soovi ühtegi uuringut ega ultraheli jne protseduure. Sain selle paberi! Ja läksin koju platsenta kotti edasi heegeldama.


Raseduse ajal olin palju looduses ja sealt sain jõudu.


Pilt on illustratiivne.