Lugu 31

Olin saadet vaadates üliõnnelik, et kas tõesti nüüd 15 aastat hiljem sellest räägitakse? Lõpuks ometi saan kirjutada oma loo!


Aasta oli 2006 jaanuar, kui olin kaks ööpäeva olnud suurtes seljavaludes. Kolmanda päeva öösel, enne kella ühte, kutsus mees kiirabi ja mind viidi otse Pelgulinna sünnitama.


Uks avanes, seal oli unise näoga ja väga pahura olemisega öövalvur. Kohe pani mind kaalupeale ja mõõtis ümbermõõdu millelle järgnesid solvangud:"Issandjumal! Kust kohast see laps veel peaks sündima?" ...jpm. Kuna olen lühikest kasvu ja laps surus kogu kandmisaeg jala arterite peale, mille tõttu oli väga aeglane ainevahetus, siis võtsin 24 kg juurde. Seega olin sama pikk kui ka sama lai. Peale sünnitusvalude tundusid tema solvangud veel valusamalt! Ma ei suutnud peale seda öövalvurit kedagi enam tõsiselt võtta. Pean silmas just järgmisi töötajaid, kellega too öö kokkupuutusin.


Kuigi mulle pandi mullivann, sain kõndida ja teha kõikke mis parajasti olemise vähem valulikumaks tegi, olin ikkagi teadlikult kaitseasendis järgnevateks rünnakuteks. Tol hetkel olin juba mehega koos ja mind ei mõnitanud enam keegi.


Poisslaps ei lasknudki kaua oodata, hommikul 4:45 sündis. Mul on kahju, et minu esimene sünnituskogemus oli koos solvangutega.


Peale seda läks aega 15 aastat enne, kui julgen uuesti sünnitada. Seekord ma ei tee seda Eestis. Kuuajapärast sünnib tüdruk, olen parimas vormis! 10 kilone kaalutõus. Olen näinud oma ämmaemandat mitmeid kordi. Esimest korda elus tunnen, et haiglapoolsed ettevalmistused on tehtud ja MEID oodatakse!


* Isegi siis, kui kellegi töötaja ööuni pooleli jääb!


Pilt on illustratiivne.