Lugu 34

Minu esimene sünnitus oli 11 aastat tagasi.


Esmasünnitajana polnud kogemust, kuigi olin sel ajal 22 aastane. Lootsin väga haigla juhistele, kuigi käisin ära ka perekoolitusel koos mehega.


Saabusime mehega õhtul koos haiglasse, sest hakkasid valud. Mille peale öeldi, et valud on liiga suured ja anti rohtu, sest sünnitegevus polnud alanud. Hommikul hakati tilgutitega sünnitegevust esile kutsuma, sest rasedus oli niigi 2 nädalat üle läinud. Valud tulid, aga midagi ei avanenud.


Mees läks hommikul natukeseks koju magama, asemele tuli parim sõbranna. Koguaeg käidi ukse peal kamandavalt ütlemas, et pole kedagi siia vaja sest sünnitusega läheb aega, õnneks ei jätnud mu sõbranna mind maha, sest arstid ise minuga ei tegelenud. Samas oligi imelik, üks arst käskis sõbrannal ära minna, teine käskis vaadata, mis tuhude vahe on.


Peale lõunat läksid valud intensiivsemaks ning mees tuli koos emaga minu juurde, see oli maailma parim asi, sest mehe ema masseeris ja oskas aidata. Oli suureks abiks, sest mu oma mees ei julgenud masseerida selga nii, et abi oleks olnud, kartis mind üldse puudutada, sest ma olin niigi suurtes valudes.


Kui oli valu, siis ikka karjusin. Mäletan, kuidas arst tuli uksele, ning nähvas:"Mida sa karjud, ega sul koguaeg valus pole?!". Sellepeale mehe ema sosistas mulle kõrva, kui tunned et tahad karjuda, karju nii palju kui tahad, ära arsti kuula.


Keskendusin hingamisele ja valudele, ma ise ei saanud enam aru, kas on päev või öö....igaljuhul ei pakutud vanni, valuvaigistit ega abi. Kui arst tuli emakakaela avatust kontrollima, siis heal juhul oli 3cm avanud, mille peale mu mehe ema oli läinud lõpuks arstiga rääkima, et vaadake teda, ta ei ole teil laua peal võimeline sünnitama, miks te piinate teda, 10 min hiljem oli opisaal valmis, tehti erakorraline keiser.


Taastusin kiiresti, kuid naljaks oli ka see, et haigla unustas mind söögikirja panna, seega esimene päev olin kannu vee peal, siis teine päev tõi mees süüa.


Esimene ülevaatus pärast sünnitust arst vaatas minu haiguslugu ja nähvas, miks siis keiser oli? Ma tundsin meeletut häbi ja saamatust, sest ma ei saanud ise sünnitusega hakkama ning esmasünnitajana võeti isu uue lapse järele 10 aastaks.


Teine sünnitus oli plaaniline keiser, sest laps oli tuharseisus ning mulle tundus, et arvestati ka minu eelmine negatiivse kogemusega, ei hakatud mind piinama, aga kahjuks pean tõdema, et eelmist negatiivset kogemust peeti minu emotsionaalsuseks, mitte nende ebapädevuseks.



Pilt on illustratiivne.