Lugu 37

Sünnitasin 2019. aasta veebruaris Paide haiglas.


Paide sünnitusmajani ei ole mul etteheiteid. Küll aga valvearstile, kes tuli vahetusse 15. veebruaei õhtul.


Kella 22 ajal õhtul tuli nädalavahetuseks uus valvearst X. Kuna mul oli selleks hetkeks juba kaks päeva sünnitust esile kutsutud, siis esimene asi, mis meile öeldi, oli see, et me peaksime minema kuhugi suuremasse haiglasse. Kuna olen ülekaaluline, siis üritas ta meile selgeks teha, et suure tõenäosusega jään ma ise sünnitamisega hätta ning laps on kindlasti liiga suur. Kui mu mees palus teha UH selgitamaks välja, kas laps on suur, siis sellest keelduti.


Öösel tulid ära veed ning valud muutusid talumatuks. Ämmaemand soovitas minna sooja duši alla, et veidi leevendust saada.


16. veebruar hommikul (olin selleks ajaks üleval olnud 28 tundi) pandi mulle tilguti sünnituse esile kutsumiseks. Peale seda hakkas mul halb. Valvearst käskis liikuda ning keelas mul pikali visata, kuna see pidavat pärssima emaka avanemist. Lõpuks suutsin ma seista või kõndida ainult toe najal.


Valud lõid jalgadesse ning alaselga. Ainus võimalus pikali olla oli siis, kui kontrolliti emaka kokkutõmbeid. Ja isegi siis sain sõimata, et ei oska lõdvestuda.


Kell 18:30 tuli lõpuks otsus keisrile. Selle olin ka ise välja nõudnud, kuna lihtsalt ei suutnud enam. Ma ei suutnud seista, kõndimisest rääkimata. Lisaks oli tõusnud palavik.


19:47 sündis mu pisipoeg.


Pühapäeval, 17. veebruaril, ei käunud valvearst meid kordagi vaatamas.


Pilt on illustratiivne.