Lugu 38

Minu esimene laps sündis 16 aastat tagasi Tallinna Keskhaiglas.


Kõik läks kenasti, inimesed olid toredad ja toetavad. Olime perepalatis. Kuna mu abikaasa pidi minema järgmisel päeval tööle, tundus mõistlik, et ta läheb ööseks koju magama. Ümberringi toetav personal - saan hakkama igal juhul!


Meil oli väga raske algus imetamisega. Laps kuidagi ei osanud, mina tundsin end saamatuna, aga me muudkui proovisime ja proovisime.


Öösel hakkas laps nutma ja mitte miskit ei aidanud teda rahustada, sest vaatamata meie järjekindlale üritamisele jäi tal ilmselt kõht tühjaks. Läksin lõpuks valveämmaemanda käest abi küsima, ise õnnetu, et ma ei oska oma last kuidagi aidata ja too muudkui nutab. Ämmaemand käratas mulle, et kuidas ma kavatsen selle lapsega kodus hakkama saada, kui ma juba siin ei saa...


Läksin nuttes oma palatisse tagasi.


Mõne aja pärast tuli ämmaemand ja tõi süstlaga piimaasendajat, mis kiiresti näljast nutva lapse maha rahustas. Hommikul tuli imetamisnõustaja ja selgus, et on täitsa palju lapsi, keda peabki sööma õpetama ja see ei tähenda, et ma olen läbikukkunud ema, aga mul on tänaseni meeles see abituse tunne, mida ma sel ööl tundsin. Üksi suures palatis ja täiesti läbikukkunud...


Pilt on illustratiivne.