Lugu 43

Esiteks, olen ülimalt tänulik, et saan siin anonüümselt sellest rääkida- just seda ma vajangi, et sellest kõigest lõpuks lahti lasta.


Tegu ei olnud siis sünnituse ajal saadud kogemusega, vaid sünnitusjärgsel.


Beebi oli värskelt sündinud ning just nii nagu ma kartsin, polnud mu rindadel piisavalt välja ulatuvaid nibusid. Küll neid nibusid väänati ja keerati lapsele suhu, aga ta ei saanud aru, et seal on nibu ja jätkas otsimist. Lõpuks võtsime kasutusele nibukaitsmed. Õnneks sai sellest laps kohe aru ning tegi ka esimesed imemise liigutused. Kuid rohkem ta ei jaksanud. Ja sedasi korduvalt.. panime rinna otsa ja tema jäi seal lihtsalt magama. Saime lastetoast soovituse, et peale mähku vahetust proovida pesta kergelt jahedama veega peput. Sai proovitud, kuid ikkagi laps uneles rinna otsas.


Siis tuli õde.. võttis minu õrna magava beebi väga agressiivselt ühele käele nii, et vaesekese pea rippus ette poole ja hakkas beebi siis veel üpris karvadega kaetud keha kõvasti oma kummikinnastega hõõruma. Ta tegi seda üli kiiresti, sisuliselt loopis mu beebit ringi. Saan aru, et laps oli vaja sööma saada, aga sel hetkel karjusin sisimas:"Palun lõpetage ära, ärge tehke enam talle haiget! Palun lõpetage, kas te ei kuule ja näe, et tal on valus?!?", aga kartsin saada kriitika osaliseks ega öelnud midagi. Nõnda said nad mu lapse täiest kõrist nutma, sest talle tehti kummikinnastega nõgest. Sama hästi oleksid nad võinud beebile mu nina all peksa anda.


Vaatamata sellele katsele ei hakanud laps ikka sööma. Saime sellel tuleval ööl kunsttoitu ning laps sai sellest piisavalt jõudu, et edaspidi piim välja imeda. Mina aga tahtsin nüüdsest iga kord oksele joosta, kui lapse rinna otsas sööma üritasin saada- meenus vaid see, kuidas mu lapsele haiget tehti ning kuidas ma ta eest välja ei seisnud.


Koju tulles hakkasin pumpama, sest rinnaga toitmine oli mu jaoks südant lõhestav. Iga kord kui laps südamest nuttis, tuli mul paanikahoog ning mees pidi mu toast välja saatma, sest nutsin lihtsalt koos lapsega. Võite kutsuda mind lumehelbekeseks, aga ma ei saanud midagi teha, et mu aju sedasi ise otsustas traumatiseeritud saada. See võib kõrvalt vaatajale tunduda väike asi, aga mina ei leia, et lapsele peaks haiget tegema selleks, et ta sööma hakkaks.


Tänu sellele, et pumpasin, kadus ka piim 3nda kuu pealt ära ning jäime ainult kunsttoidu peale.


Siiani, kui laps nutab, tuleb see kõik meelde ning tunnen taas kõiki neid asju: mu rinnad ei ole lapse toitmiseks mõeldud, mu lapsele tehti sellepärast liiga, ma olen halb ema, et teda ei aidanud ja lasin seda teha, olen halb ema, sest mulle ei meeldi last rinnaga toita, olen halb ema, sest piim kadus ära, kuna ma ei üritanud piisavalt. Olen halb ema. Olen halb ema.


Ühest väikesest liigutusest kulmineerus selline lumepall, mis kestab tänase päevani.


Poja on nüüdseks kenasti 5 kuu vanune mõnusalt pikk poiss ning kenasti juurde võtnud. Kuid minu süütunne ei kao ilmselt kunagi kuskile. Loodan, et see lugu õpetab, kui palju jõudu võib ühel väikesel teol/lausel olla.



Pilt on illustratiivne.