Lugu 45

2019 juuli Pelgulinna sünnitusmaja sünnituslugu.


Alustan eelloost, mis oli mulle positiivne ja tundsin ennast hoitud, kuni raseduse lõpuni.


Rasedusi on mul kokku olnud 4 ja sünnitusi 2. Pelgulinna naistenõudlasse jõudsin ma oma kolmanda rasedusega esimest korda 2018 sügis, kohe kui testil oli 2 triipu. Mul ei olnud oma naistearsti selles majas varasemalt, aga mind kuulati telefonis ära ja suunati valvearsti juurde.

Ma olen nii tänulik, et sellel päeval oli valves arst, kes koostas mulle jälgimisplaani ja võttis hirmunud raseda enda hoole alla.


Minu kaks eelnevat rasedust ei jäänud püsima, miks see nii oli, põhjusi ei leitud. Minu esimene 3 kuud rasedust oli täis hirmu. Muidugi tuli ka kardetud veritsus, jällegi sattus mulle imeline noor arst erakorralises vastuvõtus, kahju, et ma ei mäleta tema nime. Aga enne, kui ta mind üle vaatas, seletas ta, miks üldse mõnel naisel võib katkemine toimuda. See info võttis endal süükoorma väiksemaks. Lahkudes sain kinnitust, et pisike on kasvanud ja pean edasi ootama ja lootma.


Olin edasi veel mulle määratud naistearsti jälgimise all ja tänu tema plaanile oli olukord stabiilne. Mõned korrad käisin siiski veel erakorralises, kuid igakord tundsin ennast hoitud rasedana tänu personaalile. Naljatasin lause, et peaksite minu pildi seinale panema.


32. rasedusnädala tekkis veritsus ja kiirabiga viidi Pelgulinna sünnituseelsesse osakonda. Kus ma viibisin 2 ööd ja endiselt oli personal meeldiv ja hooliv. Tundsin, et ma tean juba kõik nägupidi ja kui tuleb aeg sünnitada, siis tundub kõik tuttav ja personal meeldiv.


Siit tuleb sünnituslugu.


15.juuli saabusime mehega Pelgulinna sünnitusmajja. 3cm avatust, suunati meid kohe sünnitustuppa. Vaatasin ringi lootes, et äkki näen seda tuttavat personaali. Ei, kõik olid uued näod minu jaoks. Juba ämmakas tundus külm ja eemalolev.


Valutasin seal palatis, mingi hetk suunati vanni, valud muutusid tugevamaks. Ega ma pole kerge persoon, ilmselt ma karjusin, palusin abi, et mida ma tegema pean. Mulle suunati vanni kõrvale praktigant, kes aitas mul hingamist hoida. Mäletan, et mehe käsi oli ainus, mis mind lohutas valu hetkel.


Mulle hakkas tunduma, et pressid tulevad ja iga valu hooga karjusin, et ma ei saa hingata. Ma ei mäleta, kas siis oli juba ämmaks ka kohale tulnud, kuna ma olin neile seljaga, siis ma ei vaadanud sinna. Kuid siis hakkasid juba kommentaarid pihta. Valu, mina:"Ma ei saa hingata!" Keegi:"Aga sa ju hingad!" ja selline dialoog kestis, kuni selle hetkeni, et ma palusin vannist välja.


Edasi hakkasid pressid tulema ja mina olin käpuli voodis. Olin juba nii omas maailmas, kui kuulsin, et kutsuti palatisse arst. Ma ei tea tänaseni, kes ta oli, valve peaarst/lastearst. Kui läbi udu kuulsin väga üleolevat ja ülbet suhtlust:"Pressi õigesti, kas sa pole varem pressinud, kas sa tahad, et laps kinni jääb?" see suhtlus kestis ja kestis.


Mingi hetk keerasin pea, ja küsisin:"Kas te räägite minuga sellisel toonil?". Arst ülbitses edasi:"Kellega siis veel!?". Mina:"Minuga sellisel toonil ei räägita!".


See kõige olulisem hetk ma tundsin, et tahan sealt minema, mind ei huvitanud, kas laps sünnib, ma tahtsin ära. Arstiga meil tekkis lausa sõnelus. Edasi mind keerati teist pidi ja kamandati oma jalgu hoidma, ma olin omadega läbi, aga jah ma hoidsin neid jalgu kuidagi. Aga arsti meelest valesti:"Hoia oma jalgu siit, ega meie ei sünnita sinu eest, ise hoia oma jalgu ja pressi!". "Mida sa teed, pressi õigesti". "Sa oleks juba ammu sünnitanud, kui oleks õigesti pressinud!".


Kuidagi ma selle lapse välja pressisin.


Kui olin sellest natuke toibunud otsisin pilguga seda arsti, et temaga rääkida, kuid teda ei olnud enam palatis. Ma olen vihane ja kurb, et selline suhtumine rikkus minujaoks selle hetke.


Ma tahan siiamaani teada, mis õigusega minuga selliselt suheldi. Ma ei ole rahu saanud. Ma ei ole sellise ütlusega nõus, et sünnitav naine on emotsionaalne ja temaga võib suhelda üleolevalt, et ta tegutseks sünnitegevusel lapse huvides.


Novot, kallid haigla juhatajad/arstid, selline suhtlus ei ole kõigi jaoks motiveeriv ja oleks aeg suunata oma personal suhtluskoolitusele. Oleks aeg aru saada, et iga naine ootab enda suunas elementaarset viiskust. Me surume niigi sünnitegevusel oma mina suht madalale, aga see ei ole õigustus meiega nii suhelda. Igal sõnal on tagajärg ja mul on hea meel, et naised on julged seda välja ütlema. Kui haigla juhid ei suuda tagada personalile vajaminevaid koolitusi patsientidega toime tulekuks, siis selline kampaania on igati toetatav.


Võibolla minu lugu ei ole nii dramaatiline, kui mõne teise naise läbielamised. Ja mul on iga naise pärast nii kahju, et nad pidi seda kogema.



Pilt on illustreeriv.