Lugu 46

Mul on Pärnu haiglast ühe ämmaemandaga väga ebameeldiv kogemus. Kogu ülejäänud personal igas osakonnas oli väga väga meeldiv, aga no see ämmaemand, kes mu sünnitust vastu võttis…


Esiteks saime pahandada, et oma asjad tema lauale toetasime, siis ta keeldus mulle ilma igasuguse põhjenduseta naerugaasi andmisest, pakkus epiduraali. Kui selle kohta täpsustavaid küsimusi küsisin, siis tõi infolehe ja läks ise minema.


Kui presse tundma hakkasin mõni aeg peale seda, kui ämmaemand täisavatuse avastas, vaatas ta lihtsalt teisest toa nurgast mulle jalgevahele, ütles, et pea ei paista ju veel ning läks ma ei tea kuhu minema.


Paari minuti pärast röökisin appi, ei jõudnud enam presse kinni hoida, siis keegi teine ämmaemand tuli vaatama ja sättis mu ruttu sobivasse asendisse, sest laps tõesti sündis juba. Varsti ilmus mu eelmine ämmaemand tagasi. Terve sünnituse aeg ta ainult õiendas:“Pressi nüüd, sa ju ei pressi üldse?!”.


Mingi 2 minutit peale lapse sündi lõi ämmaemand mulle igasuguse hoiatuseta rusikaga kõhtu, et platsentat kätte saada. Surus ennast kogu keharaskusega mu kõhule, ma reaalselt karjusin valust ja lükkasin teda eemale, mille peale ta lihtsalt ütles, et ma ta kätt ei lükkaks, sest tal pole muidu jõudu.


Lõpuks mingi teine arst tuli, hoiatas kenasti, et ta nüüd surub ja see võib valus olla, surus õrnalt ja platsenta tuligi välja.


Siis ma ütlesin oma ämmaemandale, et ma ei taha süsti, ta tegi lihtsalt süsti ära. Hakkas õmblema, kui küsisin, et mitu õmblust oli, ütles ta, et ta ei lugenud ja nii jäigi.


Ma ei julgenud väga katsuda ka ennast sealt alt kui õmblused värsked olid ja nüüd ma ei teagi, kust mind õmmeldi. Digiloos epikriisi ka üleval pole.



Pilt on illustratiivne.