Lugu 47

Sünnitus oli esilekutsumiseks, miski ei toiminud ja kui anti pulber, tulid veed lõpuks ära ning hakkasid valud. See juhtus 18 ajal, kella 22 ajal sain sünnitustuppa, kus 23 ajal pandi tilk, kuigi ma ütlesin, et ma ei taha tilka.


Hetkega hakkasid meeletud valud, kui küsisin epiduraali, siis öeldi, et ei saa, pole veel sellist nägu.


Kolme ajal öösel nõudsin juba tungivalt epiduraali, sain selle lõpuks kell 8 hommikul.


Laps sündis ikkagi keisriga, kuna avatust polnud.


Vastsündinu hooldust näidati vilksamisi mehele, kes aga järgmine hommik pidi haiglast ära tulema. Jäin täiesti üksi, ei osanud peput pesta lapsel ega miskit.


Teisel päeval laps ka vaid röökis, õhtul nõudsin kontrollkaalumist ning selgus, et kaal oli langenud 8%. Anti kunsttoitu ja ligi 4 erinevat arsti kogu selle aja peale käis nibusi pigistamas ja nentimas, et nojah, nendest küll piima ei tule. Pumpa ega nõustajat ega midagi keegi ei pakkunud.


Haiglast välja saades sain koristaja käest sõimata, et miks laps röögib, pane rinnale. Nähvasin talle siis, et pole piima, mida ma panen, tema siis vangutas pead, et oioi kui halb ikka, nii jube.


Tundsin end väga pikalt kui täiesti läbikukkunud. Keha sünnitada ei oska, lapsele piima ei teki, isegi lapse peput pesta ei oska.


Leian, et sünnitusmajas terve korruse peale üks ämmakas on ilmselgelt vähe ja kui see töö on liiga pingeline, siis ärge töötage seal.



Pilt on illustratiivne.