Lugu 48

Mul on hea meel, et selline kampaania on käima lükatud ja naistel on võimalik anonüümsuse kaitse all nii oluliste kogemustega välja tulla. Minu lapsed on sündinud üle kümne aasta tagasi. Juba siis oli kõik kordi helgem, kui need jutud, mida oma vanemate põlvkonnalt kuulsin. Kuid ikkagi, ka siis oli šokeerivat, mida pärast sünnitust naised omavahel pidid ventileerima. Ja kui seda on ka praegu, siis tuleb sedagi veelgi täiustada.


Minul oli tasuline ämmaemand mõlemal sünnitusel kaasas. See tähendab, et mu sünnitusel oli abistajaks üks ja sama inimene sünnituse algusest lõpuni. Just tänu neile olid mõlemad mu sünnitused meeldivad kogemused. Olen kuulnud, et praegusel ajal pole selline luksus ka tasu eest võimalik. Lihtsalt kliinikul pole teenuse pakkujaid Tartus, ning Tallinnas hüppas teenuse hind äkitselt kahekordseks. Ja pandeemia ajal isiklikku abistajat sünnitusele ei lubata. Naisel peab olema võimalik toetuda kellelegi usaldusväärsele sünnituse ajal, kui ta seda soovib, ja see on vägivald kui seda ei võimaldata.


Minu kogemus oli, et tänu oma ämmaemandale sain esimesel sünnitusel kergelt üle arsti jõhkrast käitumisest – järsk ja valus emakakaela avatuse kontroll ja seejuures alandav kõnepruuk. Ongi erinevaid inimesi ja kõnepruuke – aga osad neist ei sobi üldse kui samal ajal oma kätt teise jalge vahele jõuga sisse surud emakaela avatuse uurimiseks. On võimalik teisiti. Sama arst soovitas keisrilõiget. Arvatavasti seepärast, et tegemist oli esilekutsumisega ülekandmise pärast, emakakael avanes aeglaselt ja sünnituseelne UH ennustas 5,4 kilost last… Ämmaemand kostis mu soovide eest – lasta mul kui vähegi võimalik ise sünnitada, anda võimalus. Ja nii ka läks. Sündis 4,3 kilone laps. Et lõpp-hea-kõik hea, pole selle arsti käitumine enam eriti meeles, aga oleks olnud, kui oleks läinud tema soovituste järgi.

Ka on mul kogemus sellest, kuidas sünnitusjärgselt tolle vahetuse ämmaemand oli täiesti kindel, et mul ei ole ega tule piima, käskis lisatoitu anda lutipudelist. Kui ma poleks nii teadlik/nõudlik/põikpäine olnud, poleks ehk esimene laps rinnapiima kunagi saanudki. Jäin kindlaks veendumusele, et piima vähesus tuleb sellest, et ma lasin pärast pikka sünnitust lapsel nii kaua puhata, et ta hakkaski imema hiljem ja seega piima tekkiminegi võttis kauem aega. Ka pidin ma nõudma lapse esitise nälja kustutamiseks mõeldud lisatoidu manustamiseks lusikat. Just nõudma, sest ämmaemanda arvates oli lisatoidu andmiseks ainuke mõeldav vahend lutt ja ma tundusin oma lusikajutuga veidrik. Saime imetamisega korda ja imetasin last veidi üle aasta.


Teise lapsega soovisin varem haiglast välja saada, kolmandal päeval pärast sünnitust. Et oli ülekantus (kandsin üle ka esimest last, kes sündis esilekutsumisega), oli näidustatud, et oleksin vähemalt 5 päeva haiglas. Mäletan selgelt vestlust lastearstiga, vähem kui 24 tundi pärast sünnitust seisin kaalumistoas, laps süles, viisakalt teatasin, et olen teistkordne ema, elan haiglale lähedal ja valmis probleemide korral kohale tulema/abi kutsuma, ning lastearst püüdis mulle mitmel erineval moel selgeks teha, et olen lapsetapja (kuigi lapse sünninäitajad olid ok, piima oli, kaal kasvas, terviserikkeid ei mingeid). Ei saagi aru, miks. Sain ikka lõppeks omal soovil 3ndal päeval välja ja edasine kasvamine ja arenemine laabus kenasti.


Saan aru ka ämmaemandatest. Süsteem sunnib ka neid ilmselt aegajalt käituma mitte oma parima äranägemise järgi. Vahetustega töö tähendab, et tähelepanu peab jätkuma mitmele väga erinevatele naistele. Ja kõik naised ei ole sünnitusmajas maailma imeliseimaga tegelemas. Loobusin oma isiklikke ebameeldivaid kogemusi nii tõsiselt võtmast, kui kuulsin esimese sünnituse järgselt lüpsimasina küljes piima olemasolu tõestades, kuidas üks ämmaemand teisele teatas, et äsjasünnitanud naise veidi vintis mees on ees koridoris ja nõuab sünnitunnistust, sest tahab selle võimalikult ruttu sotsiaalametisse toetuse kättesaamiseks esitada... Sain aru, et nagu mina esmasünnitajana olin haavatud sellest konveiersuhtumisest, on ilmselt ka ämmaemandate esiti helged mõtted ja toetus suure surve all…

Loodan, et see algatus ei solva ämmaemandaid, läheb neist mööda ja tabab süsteemi. Naine, kes soovib personaalset tuge sünnitusel peab seda saama. See peab olema toetatud suhtumine ka meditsiinisüsteemi poolt.



Pilt on illustreeriv.