Lugu 49

Sünnitasin suvel Pärnu Haiglas.


Sõitsin sinna mujalt, kuna mul oli soov vette sünnitada. Mu esimene vettesünnitus Tartus oli väga ilus kogemus, seega läksin seekordki rõõmsalt ja ootusärevalt haiglasse. Uskusin et tuleb kiire sünnitus ja tunnen oma keha hästi.


Kiire oli sünnitus küll, kokku olin lapse sünnini haiglas umbes 2h, aga koroonapiirangute tõttu oli kõik erinev - mind ei lubatud sünnitustuppa vanni valutama enne koroonatesti tulemuse kättesaamist. Sel ajal paluti mul voodis KTG all pikali olla, kokku umbes poolteist tundi. See aeg oli kohutavalt pikk ning raske oli oma valusid sellises asendis leevendada.


Selle aja sees katsus ämmaemand mitu korda avatust ja teatas et ta ei ole vettesünnitamisega kursis ega seda varem näinud ning mu palve peale otsida keegi teine, kes oleks, kuulsin hoopis arsti poolt otsust mind mitte vette lubada verekaotuse riski tõttu. Olin varasemalt oma eelseisvat ning möödunud sünnitust mitme ämmaemandaga arutanud ja keegi neist ei leidnud, et vettesünnitus minu puhul vastunäidustatud oleks. Sealse arsti otsus jäi aga peale, nad ei olnud nõus.


Pikast KTG all paigal oldud ajast ja suurest plaanide muutusest tekkinud ärevusest muutusid mu valud väga intensiivseks ja läksin pingesse. Lõpuks tuli ka testi vastus ning pääsesin sünnitustoa vanni valutama. See aga ei aidanud enam ning valude intensiivsus oli mu jaoks täiesti ehmatav, kuna esimene sünnitus oli selle kõrval nagu spaapuhkus. Ees terendas veel ka jube mõte peatsest vannist väljaronimisest. Tundsin, et ei suuda rohkem kannatada ja palusin epiduraali.


Kui vannist välja ronisin ning ämmaemand uuesti avatust katsus, selgus, et on liiga hilja. Kohe selle järel tundsin ka pressi ning ütlesin, et tahan püsti seistes sünnitada. Ämmaemand seda ei lubanud. Selge, kükkasendis siis või järil, tahtsin järgmiseks. Ka seda ta ei lubanud, kartes verekaotust. Olin täiesti meeleheitel ja paanikas, unustanud õpitud hingamise või mis asendeid üldse veel eksisteerida võiks. Polnud ju sedasi "kuival maal" varem sünnitanud. Ronisin ruttu käpuli voodile, et ehk võin sedasi sünnitada, aga ei. Ämmaemand käskis mind voodisse selili ning ütles, et ma ei tohi veel pressida.


See valu oli meeletu ja ma ei saanud mitte midagi aru. Ei saanud aru, mida ta tahab, et ma teeksin. MINA ju ei pressinudki, mu keha pressis ise. Ei saanud aru, miks ma ei või sünnitada sellises asendis, nagu mulle hea tundub. Karjusin ja visklesin voodil nagu loom ja nõudsin naerugaasi, kindlasti ropendasin ka. Siis kutsus ämmaemand ukse vahelt ruttu kedagi appi. Saabusid kaks vanemat naisterahvast. Nad ei tutvustanud ennast ja ma ei tea siiani, kas nad olid sanitarid/õed/ arstid või miks neid sinna vaja oli. Nad seisid voodi kõrvale ja hakkasid tänitama. Edasised minutid olid mu jaoks nagu mingis Sae-filmis, olin afektiseisundis, üritasin mitte pressida ja kuulasin, kuidas kõik mitmekesi mu hargivahel õiendasid. Ämmaemand käskis mul muudkui tema poole laskuda ja mu keha üritas hoopis instinktist temast kaugemale ronida.


"Mida sa karjud? Rahune maha!" oli ühe tundmatu avalause.

Teine hüüdis, et ma oma jalgu kokku ei suruks, et teen ju oma lapsele haiget.

Ehmatasin väga ja anusin, et nad mu jalgu laiali hoiaks kuna ma ei kontrolli neid.

Mulle nähvati, et neil pole nii palju käsi, et minu jalgu kinni hoida.

Siis märkas üks, et mul on intiimpiirkonnas ehe, mille olin unustanud eemaldada, ja teatas, et küllap see rebib mu kliitori pooleks. Hirmuga anusin jälle, et seda küll ei tahaks, võtku palun ära. Ütleja ühmas ülbelt, et tema ei tea kuidas sellised asjad käivad ning ämmaemand aitas siis ise kiirelt ehte eemaldada, nii et kliitor jäi terveks, oh õnne.

Seejärel võisin pressida ja laps sündis kiiresti. Oli ilus, tubli ja terve. Sain ta oma rinnale, aga mina olin endiselt šokis. Sünnitasin varahommikul ja nutsin praktiliselt selle päeva õhtuni ja ka järgnevatel päevadel.


Kui mind öö läbi magamata kell 6 hommikul ühispalatisse viidi, olin surmväsinud ja ronisin voodisse, kus märkasin, et mu jalga mööda oli natuke verd põrandale jooksnud. Pühkisin selle niiske paberiga ära ja otsisin toas silmadega prügikasti, aga ei leidnud seda kuskil, nii et panin paberi oma asjade kõrvale põrandale ja jäin silmapilkselt magama.


Ärkasin kell 8 personali riidlemise peale, et eriti rõve on oma verist nartsu põrandale jätta ja miks ma veel duši alla pole läinud, omal kintsud verised. Ma ei tulnud selle pealegi, et selle dušiga nii hirmsasti põleb.

Personal käis hiljem korduvalt minuga palatis rääkimas ja küsimas, miks ma nutan - sünnitus oli ju kiire, normaalne, laps on ju terve. Justkui mul poleks õigust tunda, mida selles hetkes tundsin. Aga minul oli nii kurb. Nii kurb et mu laps sündis siia ilma seatapukisa saatel ja ilusast sündmusest sai selline košmaar. Pealegi minu jaoks see ei olnud normaalne sünnitus, kuna ma ju tean omast käest, et oskan sünnitada nii ilusti ja rahulikult, kui saan oma sisetunnet kuulata ja sünnitada privaatselt ja keskendunult (vannis) ümber toetav ja julgustav personal, kes kinnitab, et mu keha ise teab, mida teha.

Hirmus ongi mõelda, et see oli nende jaoks normaalne sünnitus - naine paanikas ja valust kriiskamas selili laual.


Jah, ma saan aru, et kõik ei lähegi alati nii nagu plaanitud ja see oli minu süü, et ma ei tulnud olude muutusega toime ega suutnud rahulikuks jääda, aga kui juba kõik on "valesti" läinud ja sünnitaja on silmnähtavalt paanikas, siis kuidas ei osata temaga selles hetkes hoolivamalt käituda, selmet õli tulle valada. Miks arvatakse, et "rahune maha!" käratamine täidab oma eesmärki paremini kui korraks inimlikult käest kinni võtmine ja kindlalt silma vaatamine ja näiteks kinnitamine, et "sul läheb väga hästi, hinga."?



Pilt on illustratiivne.