Lugu 52

Minu poeg sündis 14.01.2019 ja tema tulemine oli selline - kuna elu teeb oma asju, olin tema sünniks juba täpselt 1 kuu üksinda olnud ehk kuigi hing oli katki üksinda jõulude ja aastavahetuse pidamisest, olin tegelikult valmis 42 aastaselt oma esimese lapse saamiseks.

Ka ei uurinud ma liigselt, kuidas kogu see sünniprotseduur välja näeb.


Öösel 2 paiku tekkis mul tohutu kakahäda, mille ajal selgus hoopis, et loote veekott purunes. Sain koheselt aru, et need ongi need veed, mis peavad tulema, sest vett muudkui tuli ja tuli ja tuli ja ... võtsin aga kapist järjest saunalinu, mida endale alla sättisin. Helistasin naistekliinikusse ning rääkisin olukorrast, nemad soovitasid kodus püsida, kuni valude vahe 5-6 minutit.


Valud jõudsid minuni kella 3 paiku öösel ning see umbes 5 minutiline vahe jõudis kätte varahommikul.


Kell 8 hommikul tellisin takso ning sõitsin sünnitama. Läksin osakonda, vajalikud pambud käes, kuid selgus et olin valel korrusel siiski ning mind viidi (peale 4 inimese poolt mõnda aega vahtimise lolli näoga, et mis ma siin teen.


Läksin sünnitusosakonda, selgus, et pean ikka eelsünnitusse minema, kuigi naistekliiniku kodulehelt ma sellist infot ei näinud) korrus kõrgemale. Seal hakkasin siis sünnitust ootama.


Kui valude vahe muutus personali jaoks vastuvõetavaks, pandi mulle peale mingid klemmid ja üsna sagedalt kontrollitavad ümber kõhu mingid rihmad, mis tohutult pigistasid ning mida pidevalt taas peale pandi ning maha võeti. Lisaks olin nõus, et õpilane mind jälgib (ning kuradi kanüüli pani mulle 2 korda, enne kui õige koha lõplikult leidis). Sellega kaasnes muidugi lõpuks see, et olles saanud rahusteid, naerugaasi ja kõike mida võimalik, olin õhtul kella 21ks endiselt tohututes valudes ning küsisin, et kaua veel enne kui keiserlõike peale mõtleme, et ma ei suuda enam. Mindi kuhugi ja siis kiirelt tuldi koos narkoosiarstiga, selgus et lõpuks vaadati minu nö haiguslugu ja ma ei olekski tohtinud ise sünnitada, kuna mul oli olnud emakasisene müoom. Oi, kuidas siis kiirustati ja pärast selgitati, et tegelikut ikka see ongi väga hea, et ma enne keiserlõiget kogu sünnitusprotseduuri ise läbi tegin.


Debiilne oli muidugi see, et alles siis, tohututes valudes olles, pidin mingi lollaka küsimustiku täitma. Selleks ma võimeline ei olnud, personal küsis, mina kuidagi vastasin ja vedasin mingi kriipsu allkirjaks. Peale seda läks muidugi kiirelt, opituppa kell 23 õhtul ja edasi aeti mind kella 3paiku üles, et tita peab rinnale saama.


Ja kokkuvõtteks siis, kas sünnitama minnes ei oleks mõistlik personalil haiguslugu vaadata? Kummalisel kombel ei rääkinud ka minu günekoloog sellest, et ma ei tohi ise sünnitada- tundub, et konveier meetodil töötavad ka arstid. Õnneks on kõik hästi ja minu poeg on praeguseks juba 2 aastane!



Pilt on illustratiivne.