Lugu 56

Meie esimene laps sündis 2018 aastal.


Sünnitus algas hommikul vara, nii 5 - 6 paiku. Tuhud käisid päevläbi ning õhtul kella 6 paiku läksime sünnitusmajja. Kusjuures olen selline inimene, et muretsesin terve autosõidu, et äkki ikka lähme liiga vara ja et raudselt saadetakse meid koju. Autoga sünnitusmaja ette jõudes ütlesin veel abikaasale, et ootame veel ühe tuhu ära, kuna äkki ma ikka kujutan endale ette, et hakkan sünnitama. Mees aga veenis mind ikka kontrolli minema ning selgus et avatust on 4 cm ning saime sünnitustuppa minna. Saime veel sellise äsja avatud uue sünnituspalati, mis tõesti oli nagu hotellituba ja kõik oli väga mõnus.


Alustuseks sain natukene KTG all olla, palusin, et kas see on võimalik ka pallil hüpates või seistes, sest pikali olemine oli tuhude ajal väga piinarikas ja võimatu. Peale juhtmetest vabanemist sain vaba voli liikuda ning olla kuidas ja kus ise soovin. Soovitati vanni ning otsustasin seda proovida, sest teadsin et paljudel see leevendab valusid. Vannis oli tõesti mõnus olla ning ämmaemand käis ka asendite ja kõige osas nõu andmas. Seal vannis olid tuhud küll juba päris tugevad, kuid tundsin ennast rahulikuna ning kõik oli täitsa ülehingatavav. Mäletan veel, et mees tahtis minuga kihla vedada, et noh kui nüüd varsti uuesti kontrollitakse, et palju siis avatust on. Mina ütlesin, et ma ei tea, nii hull mul nüüd ka olla ei ole, et äkki umbes 7 cm, mees arvas et raudselt 9 cm. Kui siis mõne aja pärast ma enam vannis olla ei soovinud ning avatust kontrolliti selgus, et tõesti 9 cm. Sealt edasi läks aga protsess minu jaoks keerulisemaks ja väga valusaks.


Valuvaigistite jaoks oli juba hilja ning neid mulle ei pakutud. Sealmaal jäi ka sünnitustegevus suhteliselt pidama, et tuhud küll väga piinarikkalt jätkusid, aga täisavatust ei saabunud ning ka veed ei tulnud. Peale mõningast ootamist soovitas ämmaemand veed lahti teha, millega ka nõustusime. Peale seda läksid valud aga veel meeletumaks. Seal käigus kontrollis ämmaemand ka tihti just tuhu ajal avatust, mis oli väga valus ja ebameeldiv. Kuigi anusin seal igakord, et palun ärge tuhu ajal kontrollige siis mõistusega saan aru, et nii on neil lihtsalt parem ülevaadet saada.


Ühel hetkel teatasin mehele, et nüüd algas pressitunne ning kutsugu ta ämmaemand. Ämmemand saabus ning lausus:"Noh!! kui pressid on, siis viska aga pikali ja hakka pressima!!". Läksin siis kuulekalt voodisse ning järgmise pressiga üritasin siis pressida. Ämmaemand jälgis mind samalajal teisest palati otsast suhteliselt ükskõikse näoga ning vastas üpriski tülpinult:"Noh! Sa ju väitsid et sul on pressid, aga sa ju ei pressi üldse!! Kui sa pressida ei kavatse, siis tõuse püsti tagasi ja valuta edasi!". Ning lahkus kurjalt tost.


Ajasin ennast püsti ja olin meeletult pettunud ja suurtes valudes ning mõtlesin seal endamisi, et misasja! Päriselt ka või? Mul on selline pressitunne ja nii valus ja mind ei aidata... Kui keegi mind ei aita, siis ma pressin selle lapse üksi siia põrandale..


Hingasin või juba pigem karjusin seal mõnda aega tuhusid/presse üle ning siis naases ämmaemand mingihetk meie juurde ja proovisime pressimiseks erinevaid asendeid. Ükski asend ei sobinud ning sain terve selle perioodi vältel kuulda alandavaid kommentaare, et mis mul viga on, et ma pressida ei oska jne. Ka sai õiendada mu mees, et kuidas me siis ei käinud loengutel, kus õpetatakse pressima ja üleüldse, mis naine see tal on, kes õigesti pressida ei oska. Tegelikult olime enamustes perekooli loengutes käinud ja endaarust võimalikult palju ette valmistunud.


Lõpuks võeti suure halvakspanuga välja pukk kuhu peale kästi voodi ette istuda ning mees sai seljataga istuda ja toeks olla. Selle järi peal siis sain lõpuks õiged pressimise võtted selgeks. Pressimise periood oli küllaltki pikk ning olin omadega väga läbi, pettunud kogu protsessis ja vihane, et meid niimoodi koheldakse. Olen tavaliselt selline inimene, kes eriti kergelt kellegile ikka kurjalt vastu ei ütle, kuid selles olukorras tundsin teisiti. Oleks mul natukenegi rohkem jõudu olnud, oleksin ma kogu selle õiendamise ja alandamise peale kindlasti midagi vastu öelnud, kuid mul polnud jaksu ja ka presside vahed olid nii lühikesed, et sain vaid korraks hinge tõmmata. Seega toimus kogu see ämmaemanda peale vihane olemine minu peas, olin justkui kusagil enda maailmas, kuulsin kõike, aga vastu rääkida jaksasin vaid mõne üksiku sõna.


Lõpuks kui laps sündima hakkas, ei mäleta ma sellest suurt midagi, sest olin nii läbi ning edasist jõudu mul ei olnud. Hiljem rääkis mulle abikaasa ning mäletan ka ise häguselt, et lapse pea oli natukene liiga kaua väljas ning keha ei sündinud järgnevate presside vältel nagu oleks pidanud. Ilmselt ei jagunud mul piisavalt jõudu, kuid lõpuks viimaste jõuraasudega kell 4 hommikul sündis meie pisikene beebi. Laps pandi mu rinnale ja mäletan, et ma ei tundnud suurt midagi, peale selle kergenduse, et see kõik läbi on.


Sain natukene aega beebit nahknaha kontaktis hoida, kuni õmblemiseks valmistuti jne. Sealt edasi küsiti kas soovin lapse õmblemise ajaks isale nahknaha kontakti anda ning olin nõus. Öeldi, et rebendid on väga hullud ( ämmaemanda sõnul sellises asendis sünnitades muud ju loota polegi). Vahepeal sadas veel sisse keegi hooldaja, kes hakkas mind järsku üle terve keha kuiva ja kareda paberrätikuga päris tugevalt puhastama, kuna aga olin sünnitusest hell ja kõik valutas, oli see päris valus ning lõpuks ütlesingi vist natukene pahaselt, et ai,mul on valus. Ausaltöeldes sellel hetkel tundsin ennast nagu mingisugune elutu lihatükk, kellega tehakse seda, mida heaks arvatakse.


Kutsuti naisterst ning arvati, et on vaja narkoosiga õmblema viia, pandi juba kanüülid jne valmis. Anti juhtnöörid, et taastus on raske ning nähtavasti vaja taastusravi. Mäletan, et vaatasin veel väga segaduses ja hirmul mehele otsa, et misasja?? Siis aga saabus tuhinal keegi kolmas väga käre arst, kes ütles, et ah ei ole vaja mind kuhugile viia ja hakkas õmblema.


Õmblemine kestis väga pikalt ning tundsin igat nõelatorget ja liigutust. Anusin seal terve aja, et millal see lõppeb… õmblevalt arstilt sain vaid pidevalt kurjasid korraldusi paigal ja tasa olla, kuid kõrval seisev arst ja ämmaemand veensid mind, et natukene peab veel kannatama.


Ausaltöeldes tunnen siiani, et ma pigem oleksin soovinud see 40 min – 1h narkoosis all olla, kuna see õmblemise valu oli veel lisaks sünnitusvaludele päris ulmeline.


Peale õmblemist pidime ruttu hakkama perepalatisse sättima. Kuna pea käis väga ringi viidi mind sinna ratastooliga, kuid öeldi, et istuda ei tohi ma 10 päeva. Üritasin siis kuidgi jalg enda all mitte liiga istuvas asendis olla ning palatis ratastoolist tõustes julgesin ka omaette ai öelda. Mille peale sain ämmaemandalt viimase kommentaari, et no nii hull see nüüd ka ei ole!


Ühesõnaga jättis kahjuks see sünnituse aktiivses faasis ning sünnitusjärgne personali suhtumine väga valusad jäljed ja tunde, et olen täiesti saamatu sünnitaja. Veel pikalt põdesin ning endiselt põen ma seda kogemust ning uue sünnituse lähenedes oli hirm suur just selles osas, et milline ämmaemand meie sünnitusele satub. Ka oli hirm suur just õmblemise osas, kuna see piinarikas õmblemine on siiani elavalt meeles. Õnneks hiljuti saime oma teise lapse, kelle sünnitusele kaasasime ka doula ning meile sattus väga positiivne ja rahulik ämmaemand, kes lasi mul oma keha kuulata! Ka oli seekordne õmblemise kogemus postitiivne. Sain jälle enesekindlust juurde, et on ka võimalik väga positiivset kogemust omada!


On väga erivaid sünnituskogemusi ning sellega kaasnevat personali, kuid oma esimest traumeerivat kogemust ei sooviks ma kahjuks kellegile!


Pilt on illustreeriv.