Lugu 63

Sain oma seni ainsa lapse 15 aastat tagasi üsna noore ja rumalana. Tagantjärgi olen tihti mõelnud, et võib-olla tolleaegne naiivsus päästis mu.


Sattusin 28. rasedusnädalal otse naistearsti kabinetist, kus lapse südamelööke ei suutnud ei arst ega ämmaemand leida, sünnituseelsesse osakonda. Lööke ei leitud rohke vee tõttu, kuid laps oli õnneks elus. Sama päeva õhtul oli veritsus, mille peale mulle määratud raviarst tol samal õhtul nn "kopsusüstid" tegi - nii igaksjuhuks. Pluss veenisisesed antibiootikumid jne. Järgnevatel päevadel tehti pidevalt proove, KTGd, UHsid. Ma vist olin rahulik, sest ei adunud lõpuni, mis toimub. Mu raviarst, noor meesterahvas, käis mu juures iga päev, aga mäletan vaid ta suuri sinakaid silmi, juttu vist väga ei kuulanudki. Ainult seda, et ega koju ma ei saa..


Järjekordses UHs, ütles valvearst murelikult, et mingu ma palatisse, tema mõtleb natuke ja siis tuleb ütleb, mis teeme. See oli 29.rasedusnädal. Veidi hiljem pistis ta pea palatiuksest sisse, et "lähme lõikama". Nagu enne ütlesin, siis ega ma ei adunud toimuvat, ma ei teadnud enneaegsetest põhimõtteliselt mitte midagi. Seega vastasin küsimusi esitamata "OK". Samal hetkel palatis olnud külla sõitnud pere jäi minust šokeeritult sinna, mina läksin ämmaka v õega opiks ettevalmistusele. Ta oli väga sõbralik, aga ilmselgelt mures ja ohkas ainult, et "tüdruk, kui sa vaid teaksid, kuidas sul on vedanud, et just dr X täna tööl on".


Opilaual tehti seljasüst, aga pidin mitu korda ütlema, et mul on valus, ma tunnen kõike. Pandi mask ette ja rohkem ma ei mäleta. Korraks äratati, et vaata - see on su laps. Aga ta oli toa teises otsas kellegi süles, ma väga ei näinud. Opijärgses intensiivis ärkasin vappekülmadega, pandi termokile peale. Pereliikmed, kes korraks mind vaatama lubati, ütlesid, et mul on väga ilus laps. Mäletan üht momenti intensiivpalatist, kus ütlesin õele, et mul on tunne, et mul on terve kõht seest verd täis, mille peale tulid 2 õde, kes mu kõhtu igati vajutasid ja pressisid..


Kui arst järgmine hommik vaatama tuli, said nad riielda, et miks ma vereloigus laman.. Mäletan, et vaatasin enda ümber kõiki neid voolikuid ja tilguteid, vaatasin oma käsi - ja naersin omaette, et ma olen nii paistes nagu muumitroll. Nagu ikka - aeti ruttu püsti, sest "kas ma tahangi lamajaks jääda"..


Edasi viidi kahesesse palatisse, teisel emal oli laps tema juures. Minu laps oli korrus allpool intensiivis. Sünnitusjärgses osakonnas oli suhtumine sünnituseelsest osakonnast väga erinev. Sain ka riielda. Lastearst käis rääkimas, mitte midagi positiivset ega toetavat vist, vähemalt mälestus on selline. Toodi topsik, sest nüüd ja kohe on ternespiima vaja, ja mitu korda riieldi, et miks ma topsi juba tagasi ei too..kuni üks töötaja tuli ja põhimõtteliselt pigistas selle minust välja. Mis siis, et ma ei tahtnud. Ma tundsin end üksi, tahtsin ära. Ja last ka vaatama minna ei tahtnud, a la - "küll homme lähen".


Lõpuks mind sinna ikka veeti, liftisõit oli raputamise tõttu väga valus. Laps oli kuvöösis, aga mingeid emotsioone ei tekitanud. Väga palju ma tema juurde seal ei jõudnudki.


Ca nädal hiljem viidi meid lastehaiglasse. Mäletan autosõidust, et laps oli väga sissepakitud, aparaatide küljes ja hapnikuballooniga koos plast"karbis". Sõit oli keisrihaava tõttu ebamugav. Ei mäleta, et haiglas oleks küsitud minu enesetunde kohta või uuritud minu tervislikku seisundit. Lastehaiglas sain ka esimese asjana riielda, kui julgesin küsida kauaks mina või mu laps sinna jääma peame (ju siis oli loll küsimus). Tollal oli süsteem veidi teine, nii palju kui nüüdseid lugusid kuulnud olen.


Laps oli 2.kor intensiivis, mina 3.kor palatis (tavapärases 2.kor palatis polnud kohti). Kõik käis kella järgi. Eraldi tuba oli rinnapiima pumpamiseks. Sealt enne läbi ja siis kell 06:00, 09:00, 12:00, 15:00, 18:00, 21:00 ja 00:00 pidid olema intensiivis, lapsele süüa andma. Kell 03:00 andsid õed süüa, selleks olid juba rinnapiima valmis pumbanud. Süüa andsid koguse, mis ette kirjutati ja läbi süstla muidugi. Kuvöösist lubati laps välja võtta vaid kuvöösi puhastamise ja voodipesu vahetamise ajaks (mida tegid ise). Muudel aegadel olid ka rutiinsed tegevused. Niisama lapsega nahknaha kontakti ma ei mäletagi, polnud nagu väga ettenähtud.


Kui ta oli veel intensiivis, aga soojamadratsil, toodi kõrvalkuvöösi 4.kor intensiivist üks enneaegne, kelle eest hoolitsesid õed, sh päris mitmel korral elustasid. Vanemaid nägin vaid korra, kui sealsamas meie teiste kuuldes raviarst ütles neile, et nad võtavad järgmisel päeval hapnikutoru ära..ja et looduse vastu ei saa.. kui jääb ellu, siis jääb. Ei jäänud.


Lõpuks lubati mu laps ka minu juurde palatisse, aga tegutsesin ikka nagu treenitud robot.


Kui endast rääkida.. Kui pärast sünnitust oli kõht nagu sünnitanud naistel ikka, siis ca 10 päeva pärast oli kaal väiksem kui enne rasedust. Kaalusin 63 kg asemel 49 kg. Ma tundsin end üksi, täiesti udus, robotlikuna, peitsin end, kui tollane elukaaslane koos oma perega vaatamas käis. Ainult samas linnas olevat tädi lubasin lähedale, talle olen tohutult tänuvõlglane. Tema tutvuste kaudu tehti ka mulle tervisekontroll.


Lapse raviarst oli rahulik meesterahvas, rääkis minimaalselt, aga otsekoheselt. Aga kuna olin nii mullis, siis lõpuni ei adunud. Olen mõelnud, et kuna mulle ei jõudnud kõik need ohukohad jms kohale, siis ma lihtsalt ei võtnud neid endale pähe ega muretsenud ega ajanud sellega ka last stressi. Palatinaaber ütles, et tema lapse raviarst käskis lapsele koguaeg rääkida, et "lähme koju, kodus on nii hea olla". Rääkisingi siis. Ja kui lastehaiglasse saabumisel nähvas vastuvõtnud arst, et ega me enne 10 nädalat kuhugi ei pääse, siis tegelikult sai laps 2 kg täis ning kõik palatite etapid läbi käidud 5 nädalaga. Saatusekaaslaste lood sealt haiglaajast on väga erinevad, aga need on nende lood.


Kodus elasin udus veel mitu kuud. Olin eelkõige õpetatud robot kui et õnnelik ema. Enneaegsetele on ettenähtud ka jälgimisprogramm. Kõik need hirmujutud stiilis, mis kõik viga võib olla (ajuverevalangud ja sondid, südameklapiaugud, pimedus ja kurtus, vaimne ja füüsiline mahajäämus) - läksid minu kõrvust nagu mööda, ma kuulsin aga ei kuulanud, mu mull oli liiga läbimatu.


Nüüd need 15 aastat hiljem - mu laps on koolis viieline, üldiselt terve, aga jah - ta on natuke õrnema närvikavaga. Minul on pisarateta raske seda sünnilugu detailideni meenutada, aga ma olen rahul, et ma olin tollal nii rumal, sest see mull kaitses mind ka mu enda õõvastavate mõtete eest.


Mida ma igale noorele emale öelda tahan, on see, et võidelge oma lapse eest. Sest kes siis veel? Sa ei pea olema superema, sa ei pea kõike jõudma. Lihtsalt ole talle alati olemas. Ma ei süüdista tagantjärgi kummagi haigla töötajaid, nad teevad seda tööd siiski südamega, aga kõigil võib olla halbu päevi. Mu laps on elus. Ja kuigi tal oli raske algus ning minu seisukord ei teinud midagi kergemaks, siis ma loodan, et kui mitte praegu, siis tulevikus pöörataks värskele emale rohkem tähelepanu.



Pilt on illustratiivne.