Lugu 65

Minu lugu pole otseselt seotud sünnitusega, kuid ma usun, et ka sellest osast peab rääkima.


Mina sünnitasin 2020 aasta augustis ja olin otsustanud sünnitada eraämmaemandaga. Sünnitus oli parim kogemus, mida ma üldse kogenud olin. Ma tundsin ennast väga hoituna ja armastatuna. Ka sünnijärgses osakonnas oli kõik enamvähem korras ja suuri probleeme ei olnud. Probleemid said alguse lastehaiglas, kuhu laps kõrge bilirubiini väärtuse tõttu suunati...


Haiglasse sattusime nädal pärast sünnitust, kui erakorralises selgus, et vajalik oleks ikkagi lapsele teha fototeraapiat. Sain selle vajalikkusest aru ja haiglasse jäämine ei tundunud midagi üleelamatut. Kuid siiski... Neonatoloogia osakonnas ootas mind õde, kelle käitumist ja süüdistusi ei tohiks kogeda mitte ükski inimene ja kindlasti mitte äsja esmakordselt emaks saanud naine. Esimese asjana krahmati mul käest mu laps, võeti paljaks ja hakati mind süüdistama tema naba suhtes. Puhastasin naba küll igal mähkmevahetusel, aga siiski immitses sealt natuke verd, sain süüdituse, et ei oska oma lapse eest hoolitseda ja naba pole kordagi puhastanud. Edasi oli probleem selles, et laps oli rahutu, mille peale õde küsis kas olen võtnud kaasa rõngastoidu??? Olin üpriski kohmetu, sest ei teadnud mis see on. Küsisin, et mis see on, selle peale käratati vastu, et kuidas ma haiglasse tulen ilma asjadeta (mainin ära, et ma ei teadnud ju ette, mis on lapse bilirubiini väärtus ja ei osanud ette aimata et hailgasse jään). Lubas siis see õde tuua haigla oma, selgus, et ta mõtles selle sõna all lutti, mis oli mul muidugi kaasas, aga see jäi turvatooli, mille õde tõstis kõrge kapi otsa. Ma olin selleks hetkeks juba nii löödud ja tahtsin ainult nutta, rääkimata võimetusest ennast kaitsta. Üritasin kuidagi enda tundeid vaos hoida, aga vastu ütlemiseks mul jaksu ei olnud. Oma mõtetes ma ainult lootsin, et läheks ta juba minema ja jätaks mind lapsega üksi.


Seejärel tuli probleemiks see, et laps pole kakanud ja mitte midagi ütlemata toppis ta juba lapsele microlaxi pepusse. Mitte keegi ei küsinud, ega öelnud mulle, et mida ja miks nad seda teevad. See kõik oli nii vägivaldne ja kole. Siis teatas ta mulle, et kuna toidan oma last rinnaga ja ta kollaseks läks, siis on tegemist ju ilmselgelt minu süüga, sest olen last näljas hoidnud. Järgmisel hetkel oli tal lutipudel käes ja ta andis talle piima. Samal ajal omaette pomisesed, et näe kuidas laps sööb, ta pole vist üldse süüa saanud. Lõpuks pandi laps "päevitama" ja kogu personal lahkus palatist. See oli hetk, kus ma lihtsalt nutsin vetsus ja ei suutnnud enam midagi teha. Nii palju süüdistusi nii lühikese aja jooksul.


Ma käisin pea iga päev haiglas kontrollis, kus ju kinnitati, et kõik on hästi, laps võtab rinda ja juurde ka, niiet ma ei peaks muretsema ja nüüd olen ma väidetavalt oma lapse ise haigeks teinud. Ma ei suutnud oma abikaasaga telefonis isegi rääkida ja need pisarad ei saanud kuidagi otsa. Ma lootsin, et rohkem seda õde ma ei näe ja nii ka õnneks läks. Ülejäänud personal oli väga meeldiv ja probleem oli lahenenud järgmiseks päevaks.


Miks ma selllest räägin? Kirjeldades hiljem seda situatsiooni oma sünnitanud sõbrannadele oli neil kohe selge, millisest õest käib jutt. Ma olin hämmingus, et miks keegi siis kaebust ei esita? Miks keegi midagi ette ei võta? Mina loomulikult kirjutasin kaebuse, aga ma ei usu, et ühest kaebusest abi on. Iga naine, kes on midagi sellist tundnud, ei tohiks hirmul lasta takistuseks saada. Ka mina mõtlesin, et kui ma uuesti tema juurde satuksin, siis ta tunneks mu võibolla ka ära, aga soov midagi ette võtta oli suurem.


Lapse sünnist on mööda 6 kuud ja siiani meenutades seda situatsiooni, lähevad mu silmad märjaks. See oli ka põhjus miks ma oma lugu jagan. Pealtnägija saadet vaadates ja olukorda meenutades sain ma aru, et ma ju tegelikult ei ole asjast üle saanud. Minu ja mu lapsega käituti väga ebainimlikult ning see ei ole normaalne. Mitte ükski eraeluline probleem, halb tuju või ebasobiv kuuseis ei seleta sellist käitumist. Palun jagage oma lugusid, sest ainult nii saame me midagi muuta.


Pilt on illustratiivne.