Lugu 66

Enne kui alustan, pean vajalikuks mainima, et olen loomult juba vägagi emotsionaalne inimene ja lisaks ka nõrganärviline (minestamine ei olnud enne rasedust minu jaoks üldse võõras). Paar aastat enne rasedaks jäämist diagnoositi depressioon, mis sai alguse lapsepõlves.

Niisiis aasta 2020 mai, ITK. Esimene laps.


Neljapäeva (21.05) hommikul poole seitsme aeg ärkasin kange pissihäda (nii ma too hetk arvasin) peale, voodist püsti tõustes ja WC poole minnes oli vedeliku nire järgi. Kui vetsust välja tulin sain aru, et veed tulid ära, selleks hetkeks oli rasedus 37+2 nädalat. Ajasin mehe üles ja teatasin talle pool naljatades, et kaks varianti kas mul tulid veed ära või lasin ma ennast lihtsalt täis. Mees ehmatas üles ennast ja hakkas uurima kuidas ennast tunnen jne. Kuna mul polnud mitte mingisuguseid valusid, siis ei hakanud ma kuskile kiirustama. Mees siiski palus, et hakkaks haiglasse minema, et lähme kontrollime kas kõik korras jne.


Pakkisin viimased asjad kotti ja hakkasime Tallinna sõitma (elame Läänemaal). Haiglasse sõitsin ise, teel Tallinna ei olnud ikka mingeid valusid tunda, kuid lapse liigutusi tundsin. Kuna lapse liigutusi tundsin siis oli süda rahul, et lapsel korras kõik. Pool kümme haiglasse jõudes kontrolliti sünnitegevust ja avatust. KTG ja ultraheli kohaselt oli beebiga kõik kõige paremas korras. Sünnitegevust ei toimunud ja avatus oli vaid 1 cm.


Mulle anti valik, kas jään haiglasse sisse või lähen veel koju tagasi, aga kell 9 õhtul pean kindlasti tulema, et antibiootikumi ravi alustada, kuna põletiku tekke oht päris kõrge. Kuna oli koroonaaeg ja mees ei lubatud sünnituseelsesse, siis otsustasin et tulen kell 9 haiglasse tagasi. Läänemaale tagasi me ei sõitnud, vaid käisime mu vanematel külas. Jalutasime päris palju ringi, et sünnitegevus pihta hakkaks. Kuid mitte midagi.


Kell pool üheksa tulin haiglasse, endiselt polnud mingit märki sellest, et sünnitama hakkaks. Mees jäi parklasse ootama millal sünnitegevus hakkab. Mind saadeti sünnituseelsesse palatisse, kus oli juba ees kaks naist, ühel neist olid valud alanud. Minu endal kasvas hirm iga minutiga, mul polnud aimugi mis mind ees ootab. Mulle pandi kanüül ja alustati antibiootikumide manustamist. Kella üheteist paiku hakkasid valud ja mida aeg edasi seda valusamaks läksid. Läksin valvelauda leevendust paluma, soovitati et läheksin sooja dušši alla, läksin siis vee alla ligunema. Ausalt öeldes, algul oli päris hea kuni valud suuremaks muutusid, lõpuks anti paratsetamooli, kuid ka sellest jäi üsna pea väheks, proovisin siis uuesti sooja vett. Kuid valud olid juba nii suured, et ajas öökima. Läksin valvelauda teatama, et valude vahed umbes 3 minutit (öösel kella 5-6 paiku). Öeldi, et kannata natuke veel, kohe-kohe on vahetuse lõpp. Ma ei hakanud vastu ka vaidlema. Nii kui valuhoog peale tuli, pidin ma ennast käte abil püsti hoidma, see valu lõi jalad alt.


Valvelaud oli palatiukse taga täpselt. Hakkasin palatis öökima, selle peale joosti oksekausiga sisse. Nii tuli ka otsus, et saadavad mu sünnituspalatisse (reede, pool 8). Andsin ka mehele teada, et nüüd saab tulla mu juurde. Esimese asjana kui sünnituspalatisse jõudsin läksin dušši alla, lootes et see mu valusid vähemaks võtab. Istusin seal voolava veel all ja palusin, et valu väheneks. Keegi personalist tuli vaatama kuidas läheb, palusin temalt valu vastu midagi. Ta andis naerugaasi ja näitas kuidas seda peab kasutama ning siis lahkus palatist ja rohkem ma teda ei näinud.

Siis hakkas uus vahetus ja minu esimene ämmakas oli väga toetav ja julgustav. Kui kurtsin talle, VÄÄGA valus on, et mitte miski ei aita, pakkus ta välja seljasüsti. Kuna ma oli täiesti läbi omadega ja avatust polnud ollagi (kõige rohkem 4cm), võtsin pakkumise vastu. Kui ma oma süsti kätte olin saanud, sain lõpuks puhata ja koguda ennast. Pandi ka lapsele andur ja mulle KTG külge, voodist välja ma enam ei saanud kuna ei tundud süsti mõju tõttu oma jalgu. Mul oli ka tekkinud põletik, seega magasin enamus ajast kui ma esimese ämmaka valve all olin.


Kui õhtul kell 8 sain järgmise ämmaka, oleksin soovinud esimest tagasi. Uus ämmaemand oli tõre ja külm, kuidagi üleolev. Sain ta käest sõimata, et ma olin teki täis veristanud, et teised peavad ka seda teki ju kasutama. Üks hetk lõpetati epiduraal ja pidin hakkama pressima, need olid põrguvalud. Ämmakas veel ütles et ärgu ma virisegu, laps on vaja ilmale tuua. Eks ma siis üritasin pressida, kuid tulemust edusamme polnud märgata. Ämmaemand surus mul jala kägarasse ja käratas et nüüd pressi, ta oli väga järsk. Ütles veel, et ma ei oska üldse pressida, et ma ei pressi ju. Ma olin omadega täiesti läbi ja kuna veede tulekust oli nii palju möödas siis tehti keiser. Kui otsusest kuulsin oli 2-3 öösel ja hakati personali kokku kutsuma ja ette valmistama. Pean vabandama et ma ei suuda täpseid kellaaegu kirja panna, kogu see sünnituspalatis oldud aeg on lünklik.


Mäletan nii selgelt kui kõrini mul oli valutamisest vahetult enne opisaali viimist, karjatuste vahele ütlesin "T***, võtke see laps mu seest välja" Ma ei mõelnud enam selgelt, tahtsin vaid valudest lahti saada.


Lõpuks viidi opile, kui tuimestuse sain hakkasin ma üle kere vappuma, teadsin, et kohe kohe on kõik. Laupäeval kell 3.56 sündis terve ja tugev poiss. See hetk kui ma last esimest korda nägin, ei tundnud ma midagi (tühjus). Beebi viidi isale, nii kauaks kui mind kokku lapiti. Arst, kes keisrilõike tegi, ütles et ma poleks saanudki sünnitada, lapse pea oli olnud viltu. Mees saadeti üsna pea haiglast minema ja mind intensiivi kosuma, üsna pea sain perepalatisse. Perepalatis oli veel üks ema oma lapsega, väga tore naine. Ma sain oma beebiga aega veeta, meil tekkis ka omavaheline side, enam ei olnud hinges tühjust kui vaatasin teda.


Beebi röökis öösiti nutta ja ma ei osanud midagi teha, läksin beebiga valvelauda abi küsima. Käratati sealt, et mida sa siin teed, see ei aita, mine proovi talle süüa anda. Tundsin ennast nii halvasti, see oli ka viimane kord kui ma abi palusin, järgmine öö ma nuuksusin koos beebiga palatis ja kussutades teda. Kuigi mul oli päris valus liikuda, sundisin ennast lapse pärast liigutama, et vältida abi küsimast. Mul palatikaaslane oli väga toetav juba oma kohalolekuga, ta kiitis mu beebit et ta nii hea isuga. Nii väike asi mida öelda, aga see andis mulle jõudu juurde.


Haiglast välja saime teisipäeval. Mulle kirjutati nimekiri ravimeid, mida võtma pidin. Kodus tegin graafiku mida ja mis ajal võtta tohib.


Mul läks ka keisrihaav mädanema, kui perearsti juurde näitama läksin oli asi juba päris hapuks läinud. Ta tegi väikse lõike ja vajutas/pigistas umbes liitri mäda välja. Kirjutas uued antibiootikumid välja ja teatas ka, et need antibiootikumid, mis haiglast välja kirjutat,i ei sobi imetavale emale. Nii ma siis käisin 1-2 nädalat perearsti juures haava sidumas, algul iga päev ja siis üle päeva. Mul oli taastumise ajal kokku neli erinevat antibiootikumi, pojal tekkis ka soor minu ravimite pärast. Tuli ka välja, et lapse kohta pole digiloos mitte midagi kirjas, et mis vaktsiine ta sai ja mille jaoks verd võeti jne. Sünnijärgses kontrollis öeldi, et emakas ei ole veel kokku tõmmanud, aga muretsemiseks pole veel põhjust. Selleks ajaks ma enam rinda ei andnud, rinnapiim kadus stressi ja erinevate ravimite mõjul.


Tänu sellele kogemusele kardan uut last saada, kuigi enne rasedust soovisin tohutult lapsi. Nüüd on see soov üle läinud ja tänu haiglas läbi elamistele süvenes ka mu depressioon, tänaseks olen ka abi saanud. Loodan, et ühel heal päeval tuleb soov lapsi saada tagasi.


Kui kuulsin sellest kampaaniast, otsisin netist kodulehe üles ja hakkasin lugema, olin väga üllatunud, et naisi on väga palju, kellega on ebaõiglaselt käitutud. Tahaksin teile kõigile öelda, et olete suurepärased emad, vaatamata mida keegi teine arvab.



Pilt on illustratiivne.