Lugu 70

Mina olen sünnitanud kaks korda - 3.01.2017 ning 21.06.2020, sünnituslood on väga erinevad, aga sünnitusjärgne taastumine ning imetamine on sarnane.


Mõlemad mu lapsed on sündinud Pelgulinna Sünnitusmajas. Ilmselt ma pean oma lugu alustama algusest - esimese lapse ootusaeg oli mu jaoks kerge, mingeid probleeme mul polnud, läksin viimasel hetkel dekreeti ning laps oli väga oodatud.


2.07.2017 aastal keskpäeva paiku tekkisid mul valud, alguses ei saanudki aru, et tuhud vaikselt juba käivad ning protsess hakkas pihta. Kuna olukord oli meile mehega esmakordne, siis mõtlesime et käime haiglas kontrollis ära, nii igaksjuhuks, kuna elasime ka haiglale väga lähedal, siis oli ju võimalus ka koju tagasi sõita. Jõudsime haiglasse, tehti vajaliku protseduurid, kontrolli avatus ning oli juba 3 cm ning meid suunati sünnitustuppa. Algus oli palju lubav, avatust tuli kenasti juurde, ämmaemand käis meid vaatamas, kuigi jah, kui ütles, et tuleb pooletunni pärast, tuli hoopis 1-1,5h pärast. Aga kuna probleeme ei olnud ning ma tundsin end hästi, siis me ei osanud ka teisiti tahta.


Mingi aeg soovisin ka vanni minna, sest olin lugenud, et paljudel naistel on vees kergem ja loomulikul hingata. Kuna tuhud oli ka mul juba üpris intensiivsed ning epiduraali ma kohe kindlasti ei soovinud, siis soovisin vanni. Ämmaemand pani vee jooksma ning käskis mehel temperatuuri kontrollida ning ütles, et tuleb mõne aja pärast kontrollima, ootasime-ootasime, vann oli juba peaagu ääreni täis, vee temperatuur oli nii nagu meile ämmaemand ütles. Ma ronisin vanni, tundsin seal end hästi, aga mõne aja pärast mu tuhud läksid allapoole ning aktiivset sünnitegevust enam ei toimunud, ämmaemand käsutas mind vannist välja. Vannist välja saades, hakkasin uuesti tuhutama, läks sünnitegevus jälle käima, aga kuna ikkagi polnud avatust rohkem, siis pandi mulle emaka töö tõhustamiseks tilguti, sest olin juba ka väga väsinud. Tilguti aitas emaka tööd tõhustada, tuli ka täisavatus. Aga laps oli kahjuks liiga kauaks sünnitusteedes olnud ning tema südametöö oli alla läinud ning pea oli ka kuidagi vale nurga all, siis ämmaemand pidas vajalikuks vaakumiga sekkuda.


Järgmisel hetkel oli sünnitustuba rahvast täis- ämmaemand, naistearst, lastearst ja paar personali liiget veel. Ma pidin hakkama pressima, sest laps oli vaja kiiresti välja saada, ämmaemand selgitas vaakumi protsessi, ma muidugi hakkasin nutma, sest olin lugenud ning pilte vaadanud vaakumi protsessist ning millised nö muhud lastel tekkisid pärast seda protsessist. Mees hoidis mu ühte jalga ja teist ämmaemand, naistearst hakkas vaakumit paigaldama ning ütles, et nüüd tuleb tuhu ajal pressida täiest jõust. Ma muidugi nutsin veel. Naistearst: "Kallikene, nüüd pole aega enam nutta, me peame hakkama sünnitama" (vene aktsendiga). Ma proovisin oma viimased jõuvarud kokku võtta. Siis olid tuhud ja pressisin. Sama arst torises uuesti: "Nüüd peame uuesti tegema, ära nuta ega karda, kohe ongi su lapsukene su juures". Olid järgmised presssid ja järgmised ning siis laps sündiski, 00:18.


Laps pandi mu rinnale, nabanöör löigati nii läbi et isegi ei küsitud, et kas mul mees soovib seda se lõigata (ilmselt seetõttu kuna lapse südame löögid olid juba kriitilised). Siis tehti lapsega vajalikud protseduurid, esimene imetamine, ämmaemand hakkas mind õmblema. Aga siis selgus, et mul on neljanda astme rebendid ning on hoopis oppile vaja minna. Mul võeti sünnitustoas öösärk ära, kuna see oli verine ning must, pandi vaid lina peale. Siis sõidutati mind opituppa, opiarst oli valmis oppiks, aga ma ütlesin et ämmaemand läks öösärki tooma (see et mul öösärki polnud seljas, avastati enne opituppa sisenemist).


Opi ajal oli laps oma isaga, oli tema rinnal ja magas. Ma ei suuda endale kunagi andestada, et mu laps ei olnud oma elu esimesed tunnid minuga, kuid ma olen õnnelik ja tänulik, et ta sai olla oma isaga. Õnneks polnud koroona aeg!


Imetamine beebiga ei sujunud nii nagu oleks võinud, kuna laps oli uneleja rinna otsas ning soovis magada/magama jääda, pidin teda iga 2-3h järel äratama, tihti oli seda keeruline teha. Palatis käis ka imetamisnõustaja, kes jagas soovitusi ning ütles, et tuleks nibukaitsmed osta, et beebil oleks kergem rinda imeda. Beebi kaal aga ikka langes ning ämmaemand, kes sel päeval oli tööl ütles: "Kui teie beebi kohe sööma ei hakka ning kaal ikka langeb, siis on intensiivi sõit". Ma muidugi nutsin, sest nii kartsin intensiivi ning et lapse kaal ei hakkagi tõusma. Kuna me olime ema-lapse toas, mees oli kodus öösel, siis mees jäi selleks ööks meiega, et abistada last toita ja et lapse kaal hakkaks tõusma. Üldsegi oli mul tunne, et kui ma olin üksi, siis mind alavääristati ning ähvardati ning, kui mees koos minuga oli palatis, siis käituti lugupidavalt ja käituti meeldivalt. Õnneks lapse kaal hakkas tõusma ning järgmisel päeval saime ka koju.


Lisaks käis ka palatis naistearst, kes vabandas mu ees, et ta kolleeg oli pärast mu sünnitust mulle vale infot jaganud. Nimelt oli pärast sünnitust mulle öeldud, et kuna rebendid olid nii suured, siis järgmise lapse saan vaid keisri teel. Aga palatisse tulnud naistearst vabandas ning ütles et kindlasti pole see nii, et on tehtud viga ning saan ka tulevikus loomulikul teel lapsi sünnnitada, kui soovin.


Teise lapse ootus oli raskem mu jaoks kui esimene, kuna olin rohkem väsinud ning ka kõrvetised vaevasid mind tihti. Kuna oli koroona aeg, siis tehti palju telefoni visiite ning ka kolmas ultraheli jäi mul ära, kuigi ma korduvalt ämmaemandalt küsisin seda. Aga tema vastas: "Sa pole riskirase, sul pole vajadust seda teha ning hetkel on koroona.".


Haiglasse ma jõudsin kahekümmenda juuni varahommikul, kontrolliti avatust- 3cm, lubati sünnitustuppa, kuna meil oli võetud eraämmaemand, siis helistasin talle ning oma mehele. Sünnitustuppa minnes kohtusin ka valveämmaemandaga, kes oli juhtumisi sama, kes võttis vastu mu esimese lapse. Ta luges läbi mu rasedusaegse info ning küsis, et miks pole tehtud kolmandat ultraheli. Ma siis selgitasin, miks seda ei tehtud. Valvämmaemand lisas, et oleks pidanud tehtama, kuna mul oli esimese lapsega neljanda astme rebendid, ning ta pole kindel, kas ma üldse võin ise sünnitada või tuleb keiser teha, aga eks see selgub ning selle otsuse teeb eraämmaemand.


Sünnituslugu ma ei hakka pikemalt kirja panema, kuna laps sündis 15:44 ning eraämmandast oli tohutult palju abi, jõudu ning ta julgustas ning motiveeris mind kogu aeg. Mulle väga meeldis, et tal oli kogu aeg meie kõrval olemas, saime teda igal ajal kutsuda ning kõike küsida. Lisaks oli eraämmaemand mu jaoks kogu aeg nö plaan olemas ning hoidis nö kätt pulsil, et ei väsiks ning et sünnitus ei lõppeks vaakumiga. Sünnitus oli sarnane esimesega, aga tänu eraämmaemandele ei pidanud ma kasutama abivahendeid ning laps tuli ilmale vaakumi abita ning rebendid tuli ka minimaalselt.


Sünnitusjärgsesse palatisse mees polnud lubatud, juba samal õhtul tuldi vaatama, kuidas laps rinnal on ning kuidas imetamine kulgeb. Ämmaemand soovitas nibukaitset ikkagi, ta tõi ka haigla oma, aga see oli mulle suur, järgmisel päeval pidi mees mulle sobiva suuruse tooma. Tegelikult küsisin ka ämmaemanda käest mitmel korral nii visiidil kui ka kui oli telefoni visiit, et kas ma peaks enda nibu kaitsme kaasa võtma, kuna esimest last imetasin nibu kaitsmega, siis ta arvas, et see pole vajalik, kuna sünnitusjärgses osas on neil pakkuda.


Laps aga ei võtnud ka uue nibukaitsmega juurde, väga minimaalselt, pidin hakkama kunstpiima juurde andma. Küsisin ka imetamisnõustajat, aga kuna oli koroona aeg, siis ei olnud teda haiglas. Mulle öeldi nii: "Milleks me siin oleme siis, ämmaemandad?!".


Lisaks teisel päeval oli tööl vene aktsendiga ämmaemand ja kui ma helistasin talle, et kunstpiima juurde saada, siis ta ütles, et 10 minuti pärast tuleb, siis tegelikult läks tal aega 30 minutit. Lisaks ei tegeletud üldsegi probleemiga, et miks mul piima pole, vaid anti mulle kunstpiima.


Beebi ärkas ise 2-3h järel ning pidin teda söötma, nii öösel kui päeval. Ma oleksin soovinud väga, et mees oleks saanud abis olla, et ma oleksin saanud puhata. Kuna tegemist oli mu teise lapsega, siis hoiti mind ikkagi mitu päeva sees, 21ndal sünnitasin ja välja sain 24. Ma olin meeletus stressis, väsinud ning igatsesin koju. 24ndal vanem ämmaemand küsis, et kas ma sooviksin koju minna. Ma vastasin: "Jaa, väga!". Ta lubas lastearstile seda edasi öelda. Ämmaemand vaatas mu õmblusi (esimest korda vaadati neid pärast sünnitust) ja sinna olid tekkinud hematoomid, lisaks katsus mu rindu ning sõnas: "Nii pehmed, siin küll piima pole!". Õnneks saime sama päeva lõunal koju.


Koju jõudis tekkis ka kohe rindadesse piim. Aga imetamisega pidin veel mitu kuud vaeva nägema, tänan südamest imetamisnõustajat Eliana Koovi, kes andis head nõu ning aitas mul beebit edasi imetada, sest muidu mu laps oleks pudelit edasi vaid saanud.


Aitäh, et jaksaksid mu lugu lugeda ning aitäh väga vajalikule kampaaniale!


Pilt on illustratiivne.