Lugu 72

Minu kogemusest on juba suht kaua möödas (aga see jube tunne ja ängistus saadab mind ikka). Minu poeg sündis suvel 2017 ühes Eesti suurimate linnade hulka kuuluvas Haiglas.

Rasedus oli minu jaoks raske. Muretsesin põhimõtteliselt terve raseduse teise poole, sest beebi ei võtnud korralikult kaalus juurde. Käisin korduvalt ja korduvalt ultrahelis. Midagi kummalist aga ei leitud. Kuna ma ise peenike ja pikk, siis arvati, et laps lihtsalt minusse vms. Samuti käisin kuulsa Šoisi juures. Temagi ütles, et kõik OK! Samas nagu teadsin, et midagi on mäda (oligi, aga sellest hiljem)!


Tähtaeg sai kätte, aga beebit ei olnud. Kuna ta oli pisike, arst ennustas ca 2700g, siis arst oli mures. Samuti hakkas vähenema ka lootevesi ja viimane kord ultrahelis käies jäigi jutt, et järgmine hommik lähen haiglasse esilekutsumisele. See kõik juba tekitas hirmu ja oli kohutav minu jaoks. Valud hakkasid aga sama päeva hommikul 5, kui pidin minema haiglasse. Haiglasse jõudsin kell 9 ja siis millalgi sain ka tabletti asjade kiirendamiseks. Sellest natukene edasi aga olin KTG all ja nägin ise kah, et lapse südametööga on mingi jama. No ja lõppeski asi erakorralise keisriga.

Ma nutsin juba enne oppi. Nii mures olin ja hirmul. Opisaali viies ma ainult värisesin ja külm oli... miinuskraadid seal opisaalis? Kõik oli minu jaoks jube, see kuidas käed nt kinni seoti, nagu risti oleks löödud. Tuimestuse tegemine oli ok. Aga sealt edasi... kui lõikama hakati, siis ma tundsin ja hakkasin kisama, et mis teete ja ma tunnen ju!!!! Siis oodati veel ja jätkati. Beebi sündis kell 13:49 ja oli 2670g ja 47cm. Lisaks avastati, et nabanööd kinnitus kestadele, seega ta ikkagi sai vähe toitu kätte ja seetõttu oli nii pisi. Ma teadsin, et midagi oli pahasti!!!!!!!!!!!!!!!! Hetkel on aga kõik super ja midagi hullu sellest ei olnud.

Aga opist - kirjeldamatult rõve tunne on see, kui keegi su kõhus sobrab. Valus ei olnud, aga tunneb ju ikka.. siis, kui nii öelda kõhtu seest puhastatakse, siis keegi nagu oleks mulle harja makku löönud ja süda läks kole pahaks. Pärast opijärgses saalis ma ikka värisesin ja mingi õde süstis mulle mingit kanget valuvaigistit. Selle peale hakka mul pea kohutavalt ringi käima. No umbes nii nagu siis, kui oled liiga palju joonud ja on vaja käpp maha panna. Kuna ma ei suutnud ennast aga liigutada, siis tuli see niisama üle elada. Hirmutav oli see. Mäletan siiani!

Kell 23 kobistasin koos beebiga lõpuks oma palatisse, valu oli meeletu. Siis hakkas pihta. Beebil oli silmapõletik ja ta ei söönud üldse, tänu sellele sattus kiirelt ka tilguti alla. Ma ei mäleta enam täpselt mis ja täpselt ja kus toimus jne. Kõik oli nagu unes. Ma olin lihtsalt nii mures ja täielikult magamata. Panen kuidagi läbisegi kirja asjad mis meenuvad. Mäletan, et kogu aeg käidi küsimas, et kas ma kakanud olen. No ei olnud!!!!! Süüa anti ju ala vett mille sees oli kolm pudrutükki... see selleks. Haiglast välja saime seitsmendal või kaheksandal päeval ja iga päev mitu x päevas käidi uurimas seda kaka asja. Eriti nõme oli üks mingi hooldusõe mutt. Käis mõnitavalt kogu aeg. Nooooh, kus see kaka nüüd on ja kuidagi selline ilkuv ja vastik oli. Kord isegi rääkis mu tagumikuga..

Jõudes söögini - ikka metsik näljutamine oli see. Kellaajaliselt ja kell 19 vist toodi viimane söök. Mina aga selline, kes pigem 19 kuni uneni tv ees vitsutab. Kõht korises meeletult. Mingi aeg, kui lubati midagi kabedamat süüa, siis ma õhtul uurisin, et kas tuuakse veel midagi. Et kui ei tooda, lasen poest tuua! Vastus aga jah, tuuakse. Reaalsus ei. Nii hilja ei saanud tuua ka poest pärast enam. Hommikusöök of course hilines. Läksin mingi ämmaka käest küsima, et kas saab miskit juba hamba alla - mul oli nii suur nälg?! See tõi mulle 2 leivaviilu ja pärast (ma ei mäleta miks) nähvas midagi, et nende söögid ei sobi vms. Müstika siiani.


Rääkides ämmakatest. Pidin andma beebile piimasegu süstlaga. Seda ju tehakse (nagu ma nüüd jah tean) 30ml vett ja kulp pulbrit. Esimene ämmakas rääkis, et teed selle 30ml ja kulbi ära ja siis 10ml kaupa, ehk kolmeks toiduks jätkub. Järgmine ämmakas aga pidi minestama. Et jummmmel küll. Iga kord tuleb uus piim teha. Mina jällegi olin valmis ehmatusest ja hirmust jälle otsi andma. Ma ju olin oma beebile andnud siis halba piima?! Mis nüüd saab!! No miskit. Aga SEE olukord lihtsalt. Kõik tulid enda infoga peale ja tekitas segadust.

Neljandal päeval mind tunnistati terveks, aga beebi oli alles tilguti all. Siis pidime sünnitusjärgsest kolima lasteosakonda. See oli ikka pikk minek ühest haigla otsast teise, eriti kui oled opil käinud eksole. Pidin ma ise ka vedama näiteks oma spordikotti ja muud. Mingi hetk seisatasin valust, et hingata. Pilt tahtis tasku minna. Siis see eelpool mainitud kaka-hooldusõde lajatas mulle:”Oi, oled sina ikka äpukene!” Issssand kuidas ma tahaks tänase päevani minna ja talle öelda kõik see, mis tol hetkel jäi ütlemata. Võib olla siis ma saaks äkki hinge kergemaks?


Kuna beebi ei suutnud ise rinnast imeda, siis pidin pumpama või piimasegu andma. Ma ei mäleta täpselt millal, aga mingi aeg ma 48H jutti, iga 2h tagant, andsin talle süstlaga süüa. Enne ja peale seda kaalusin teda ja mingid asjad olid veel, ei mäleta. Kaalumised ja asjad pidin kõik kirja ka panema. Mis te arvate palju ma sain magada? Maybe mingi 15 min, kui jälle 2H oli täis ja sama ringiga peale hakkasin. Kord ma lihtsalt magasin nii, et ma ei kuulnud äratust. Mind ala peksti maast lahti ja pööritati silmi, et ma ei hoolitse oma beebi eest! Ei ole aimugi kes, magamatus tahtis tappa.

Ma olin täiesti nagu inimvare. Mures, magamata, ise jooksin verd. Mingi aeg keegi küsis, et ise ikka magada saaate v? Ma vist vaatasin teda nii nõutult, et ta suht kohe küsis järgi. Aga miks ma siis ei maga? Millal ma seda tegema pidin???? See kõik tundus lihtsalt nagu unes ja ebareaalne.


Ma hetkel isegi ei mäleta mis kõik beebil viga oli, aga palju asju. Täna ma tean, et need asjad ei ole midagi hullu. Lihtsalt pigem ebamugavused ja ajaga saab korda. Too aeg aga ma reaalselt kartsin, et mu lapsega on väga halvasti. Keeegi ei seletanud ega öelnud, et kõik kiirelt möödub ja ei ole midagi hullu. Miks ei võinud keegi seda teha? Ainuke asi mida mul tegelikult oli vaja - head sõna ja toetavat õlga! Mitte, et keegi mulle nähvab, et ma olen äpu ja ilgub mu taguotsa juures, et ou millal kaka tuleb. Tagantjärgi lausa pakub nalja, absurd ju


Veel üks asi mis oli minu jaoks mõistetamatu. Koju saime kaheksandal päeval (reedel)! Teisipäev tuli minul endal palavik. Ma juba haiglas kogu aeg rääkisin oma meeletutest valudest. Vastus alati sama - peabki olema. No ma ei tea. On valu ja siis on VALU!!! Kannatasin ära, ei ole papist. Kodus palaviku tekkides helistasin ämmaka nõuandeliinile vms. Et mul palavik, et kas võin rinda anda, mis teha jne. Kes iganes seal telefoni otsas oli, see käskis KOHESELT pöörduda tagasi sinna kus opp tehti. Palavik peale keisrit pidi olema tõsine asi. Mis te arvate kas keegi üldse tuli mind vaatama?! EI! Mingi emo õde tegi lihtsalt vereproovi. Tõdeti, et verepõletik tõusnud, aga et po..ui-na..ui ja minge koju. Pange arstile aeg. Keegi isegi ei vaatanud mu haava!!!! Õnneks sain aja arstile juba järgmine päev ja antibiotsid peale ja kõik korda. Haav siiski paranes mul kaua ja raskelt.


Lõpp hea, kõik hea? Absoluutselt ei. Hetkel on mu päevad hiljaks jäänud 12 päeva ja ma mõtlen, et ma ei suuda seda jälle teha!! Tegin juba ühe rasedustesti, kui oli 7p hilinenud ja see oli negatiivne. Kuna mul viimasel ajal tsükkel aga viskab villast, siis ma ei saa enam sotti ja pean ilmselt veel testima. Äkki tegin liiga vara. Samas - ma tõesti tahaks veel ühte last - tüdrukut! Ma ei ole seda planeerinud hetkel. Kui olengi rase, siis on see IME! Ma tõesti tahan ka ilusat raseduse ja sünnituse kogemust! See esimene kogemus oli mu elu hulleim sündmus ja haiglas oldud aeg õudsaim mu elus. Ma ei ole mittte kunagi mitttte midagi niiiiiii väga soovinud, kui siis seda, et saaksime minna koos beebiga koju!


Mitmetel mu sõbrannadel on olnud kah keiser. Mõnel isegi mitu. Keegi ei jaga mu jälkust selle vastu. See paneb mind tundma aga täieliku hädavaresena. Miks mulle oli kogu see asi nii raske? Ei tea. Siiamaani mõtlen.. ja kui ma seda tõesti peangi uuesti tegema.. palun mulle üks planeeritud keiser või siis tunni ajane sups ja valmis lihtne tavasünnitus


Üks asi meenus veel, mis kummitab. Kui meid välja kirjutati. Pidin minema sinna sünnitusjärgsesse veel mingeid asju ajama. Otseloomulikult olin ma selleks hetkeks end ka inimeseks kasinud. St natuke meikinud ja haigla mamma kleidi vahetanud tavariiete vastu. Siis üks ämmakatest vaatas ja imestas - et ooo näed, et saabki ju täitsa hakkama või inimeseks. Ei meenu mis ta täpselt imestas. Jäi mulje, et seda, et ma nagu kõik teised lapsega koju minna suutsin? Miks ma ei pidanud siis suutma? Ah ei tea. PS! Peaämmakas on mulle ka helistanud ja vabandanud. Me rääkisime telefonis lausa ca tund aega kõigest. No ma arvan, et lootku edasi, et ma sellele haiglale veel ühe võimaluse annan, KUI peaksin rasestuda julgema veel kunagi. Selline oli ta suur lootus.


No ühesõnaga. Ükski füüsiline valu tegelikult ei olnud nii hull, kui suhtumine! Ei tea miks sellise ametiala valinud isikud sedasi käituvad, eriti veeel esmasünnitajaga, kes ongi natuke rumal ja kogenematu ju! Igatahes - kui peangi minema uuele ringile, siis seekord ma konkreetselt hakkan vastu, kui keegi peaks minuga halvasti käituma! Never gonna happen again!



Pilt on illustreeriv.