Lugu 73

Minu esimene ja ühtlasi viimane sünnituskogemus oli aastal 2010.


Esmarasedana võtsin end arvele Rapla haigla juures, kus kohatasin mitmeid kordi üleolevat suhtumist. Küll oli probleem kui midagi täpsemalt teada tahtsin, küll oli minu süü, et rauanäit madalaks läks, sest julgesin öelda, et ma ei armasta eriti liha süüa. Väljakirjutatud rauatablette võttes tekkis jällegi kõhukinnisus, ning tundsin, et see kõik kokku tekitab stressi, mis ei tule kuidagi rasedusele kasuks. Polikliinikus kedagi ei huvitanud minu raskused ja mingeid alternatiive keegi ei osanud ka välja pakkuda, öeldi vaid, et ma pean igal juhul liha sööma. Nutsin lihalettide ees abituse ja väljapääsmatuse tundest, sest see ajas lihtsalt öökima. Lõpuks ise teemat uurides sain abi klorofüllijoogist ja Floradix ferrumist, lisaks kuivatatud nõges ja marjad. Näit tõusis normaalsesse kõrgusesse. Ämmaemandad vahetusid tihti ja sain mitmeid nähvamisi. Enamasti oma küsimuste peale, kuna tahtsin erinevatest asjadest põhjalikumalt teada. Vahel tundus, et inimene on oma tööst väga väsinud ning teda üldse ei huvita tegelikult ei mina ega minu rasedus.


Valmistusin sünnituseks hoolikalt. Käisin nii riiklikus perekoolis kui ka erategijate loengutel, õppisin hingamisharjutusi ja uurisin aktiivsünnituse kohta. Kuna tahtsin sünnitada Tallinnas, erahaiglas, siis vahetasin ühel hetkel ka ämmakat. Uus ämmakas tasulises erapolikliinikus oli ühest küljest hoopis lahkem ja mõistvam. Tundsin, et olen toetatud ja seda eriti psühholoogiliselt. Seda enam tuli üllatusena vahejuhtum, kus ühel viimasel korralistest visiitidest ta järsku mind kontrollides teatas, et on juba avatus ning kohe kohe hakkan sünnitama. Ma ei saanud algul arugi, et kui kohe siis? Aga tema ütles, et võta nüüd takso ja sõida kohe haiglasse. Olin suures elevuses ja tundsin, kuidas võtan ennast emotsionaalselt kokku, olen vapper ja tegutsen. Haiglasse jõudes vaadati mind veidi kahtlaselt ja kui läbivaatus ära tehti, teatati, et siin pole mingist avatusest juttugi, mingit sünnitegevust pole ja mingu ma rahulikult koju tagasi. Küsisin, et kuidas siis nii, miks ämmaemand mulle teist juttu rääkis. Keegi midagi pädevat vastata ei osanud ning keegi ei pidanud vajalikuks minuga ka pikemalt rääkida, et vabandada või küsida kuidas ma ennast tunnen. Tundsin, et varisen psühholoogiliselt kokku. Ma ei suutnud uskuda, et üks oma eriala spetsialist ja veel erapolikliinikus töötav, saab oma töös nii puusse panna ja veel nii tundliku teemaga, nagu sünnitus, lõpurasedat niisama mööda linna jooksutada. Olin mitu päeva emotsionaalselt täiesti läbi, masenduses ja nutsin. Kõrvaltvaataja ei mõista ilmselt, et mis siin nii üleelada. Aga tagantjärele olen mõistnud, et sel hetkel kadus mul usaldus meditsiinitöötajate suhtes ja asendus kahtluse ja hirmuga, et mis jama nad veel korraldada võivad.


Haiglas sain olla koos mehega ja tundsin, et sellest oli palju abi. Ämmaemandad olid üldiselt väga viisakad ja selgitasid kõike kui küsisin. Avanemine oli aeglane ja igasugu monitoorimised häirisid mind, aga kuna ilusti öeldi, et see kõik on vajalik, siis lasin seda kõike ka teha. Kui tuldi soovitama tilka, et kiirendada, siis mu sisetunne oli selle vastu, aga lõpuks olin nõus, sest kogenematuna ma ei teadnud, mis see tegelikult tähendab. Hiljem kahetsesin, sest sellest alates läksid tuhud ebanormaalselt mehhaanilisteks, valusateks ja järskudeks. Tundus, et see protsess pole loomulik vaid nagu piitsutamine. Senini olin suutnud tuhudest läbi hingata, oma hingamist reguleerida ja ennast täiesti lõdvestada. Nüüd jäi vaid alluda kramplikele tõmblustele. Käisin korraks ka vannis, aga vesi võimendas valu tajumist ja ei suutnud seal kaua olla. Tuhud läksid järjest hullemaks, mõtlesin vahepeal, et minestan vist ära, aga seda ka ei juhtunud. Kuna presse ei tulnud, siis hakkas arst murelikuks muutuma ning mingi hetk tuli teade, et keisrist ilmselt ei pääse ja tuleks ära otsustada. Selleks hetkeks oli sisetunne juba selline, et mida iganes, peaasi, et see laps juba sünniks. Varsti viidigi opisaali ja tehti epiduraal ning üsna pea oli ka laps väljas. See meeskonad seal toimis professionaalselt ja olin väga tänulik nende abile. Mingi hetk kui ärkasin, toodi laps minu juurde ja sain imetama hakata. Olin veel ise rohtudest uimane, aga imetamine toimis ja last nähes ununes kõik eelnev läbielamine selleks hetkeks.

Hiljem perepalatis olles tuli arst mind vaatama ja ütles, et keisri põhjus oli funktsionaalselt kitsas vaagen, ehk et laps ei saanud väljuda, kuna vaagen ei avanenud nagu vaja. Sel hetkel seda oli kergendav kuulda, ehkki ma lõpuni seda põhjendust ei uskunud. Ta lohutas mind, et tegelikult tuli keiser väga viimases lõpus ja enamuse osa ajast ma siiski sünnitasin ise, et laps sai mingeid vajalikke muljumisi jms. Sellele vaatamata tundsin ja tunnen siiamaani ennast osaliselt ebaõnnestununa. Ma kindlasti ei süüdista ämmaemandaid ega arste, sest nad andsid oma parima ja tahtsid head. See, kuidas välja kukkus, on aga võib olla üldse eraldi teema. Hiljem olen kuulnud ka arvamusi, et kõik erinevad sekkumised viivadki tihti keisrilõikeni, kuna nad segavad loomulikku sünnitusprotsessi ja segavad naisel lõdvestuda. Annan endale aru, et minus on siiamaani küsimused, millele võib olla ei saagi kunagi vastust. Kas mingitel tingimustel oleks võinud minna teisiti? Kas järgmine kord võiks minna teisiti? Kuna vastuseid pole, siis pole tahtnud ka riskida sellega, et sama kogemus korduks ning pigem pole mõeldnud rohkematest lastest.


Olen tänulik selle võimaluse eest oma lugu rääkida, sest usun, et see on tegelikult igale sünnitanud naisele vajalik, olgu see lugu positiivne või negatiivne või midagi nii ühte kui teist. Saan aru, et sama tähtis kui füsioloogiline pool, on sünnitava inimese jaoks ka psühholoogiline pool. Kui psühholoogiliselt naist ei toetata, siis teeb see ka kõik muu hullemaks. Seda kogesin ma rasedusaegsel jälgimisel. Kui aga psühholoogiliselt naist toetatakse, siis ei tundu ka füsioloogilised üleelamised nii valusad. Arvan, et minu haiglasünnitus kuulub just sinna kategooriasse.



Pilt on illustratiivne.