Lugu 74

Sünnitasin 2020 eriolukorra ajal oma neljanda lapse Tartus Maarjamõisas.


Eelnevad sünnitused on olnud mõnusad ja toetatud tänu eraämmaemandale ja loomuliku sünnituse kursustele. Kolmanda sünnituse ajal ei tundud ma valusidki, pigem mõnulaineid.


Neljanda lapse sünnitusel ei olnud ei meest ega eraämmaemandat. Valves olnud ämmaemand ärritus juba 3 minuti jooksul, oli näha, et ta ei kannata loomuliku sünnituse pooldajaid, ei usalda mind ja ei huvitu minu soovidest. Oli näha, et ta peab mind ebameeldivaks ja otsustas mind pigem hirmutamisega alistada.


Sünnitasin haiglas 1,5 h ja selle aja jooksul kuulsin pidevalt, et olen egoist, ei mõtle lapsele, peaksin kuulama sõna, lamama selili, käpuli sünnitada ei tohi.


Lõõtsutasin hingamise asemel ja tundsin, et pilt läheb eest. Ämmaemand käskis selili visata, sest lapsel on hapniku näitajad halvemad. Siis otsustasin, et kujutan ette, mida minu hea ja armas ämmaemand ütleks, kui ta oleks minuga. Hakkasin valusid nn "hingama", rääkisin kujuteldava ämmaemandaga ja lapsega. Muidugi kohe, kui mina hingasin lõõtsutamise asemel, läksid lapse näitajad ka korda. Loobusin valvearstiga suhtlemast. Laps sündis ruttu vaatamata sellele, et minu keelust hoolimata tegi ämmaemand vaginaalse katsumise keset ilusat avanemist. Arst ütles mulle ainult, et ma ei mõtle lapsele ja ma tema kätt ei puutuks. ("Hoidke voodi servast, kui tahate")

Sellises alandavas ja üleolevas, kohati halvustavas õhkkonnas sünnitasin ärevalt ja suurtes valudes. Sünnitusel hirmutati lapse ajude külmutamisega, lapse surmaga, hapniku vaegusega, hiljem lastearst ütles, et see oli teil ilusate näitajatega kiire sünnitus, et kindlasti räägiti kellegi teise sünnitusest, ma olevat valesti aru saanud.


Tean, et olin sellele ämmaemandale ebameeldiv, viimased õelutsemised ütles ta liftis. Mul keelati koju minna, kuigi olen alati kohe pärast sünnitust koju läinud samast haiglast ja isegi arst väitis, et ma valetan, et ma pole ühelgi sünnitusel kohe sünnitustoast koju läinud.


Mul võttis kuid, et saada üle alandusest ja hirmust. Teadsin, et olen hea sünnitaja ja lapsega on kõik korras, aga nende üleolek ikkagi raskendas.


Sünnitasin nende kiuste, mitte toel.


Keeruline oli andestada ja kaalusin ka kirjutamist, kuid arvestan ringkaitsega ja ei usu, et Maarjamõisas analüüsitakse ämmaemanda käitumist. Lihtsam on vast arvata, et olen ökohull või metsapoole.



Pilt on illustratiivne.