Lugu 75

Sünnitasin esimese lapse Ida-Tallinnas. Kuna beebi oli väikse võitu ja nädal aega liiga kaua kõhus olnud, kutsuti ta esile. Läksin hommikul haiglasse, kus anti esimene lahus. Mõjuma hakkas 3s lahus ja tuhud läksid üsna kiiresti regulaarseks.


Käes oli öö, mitte kedagi ei olnud arstidest koridoris. Kõik magasid. Ma tundsin, et alt läks kõik märjaks, arvasin, et tulid veed. Ajasin siis ühe arsti üles, sain sõimata, et ei olnud kindel, kas ikka tulid veed. Avatust oli, aga mitte "piisavalt", pandi ktg külge. Jäeti üksinda sinna. Valud läksid väga kiiresti intensiivsemaks. Ktg küljes oli täiesti talumatu olla. Hüüdsin arsti, sest tundsin, et pean minema kiiresti sünnitustuppa. Kedagi ei tulnud. Arst oli tagasi magama jäänud. Ma hüüdsin ja hüüdsin, kuni lõpuks keegi kuulis.


Viidi sünnitama. Minu abikaasa ei räägi eesti keelt ja palusin, et kui vähegi ämmaemand inglise keelt räägib, räägiks inglise keeles. Paar lauset ütles inglise keeles ka, aga enamiku pidin ikkagi ise tõlkima. Kuigi ämmaemand oskas arvestataval tasemel seda keelt. Talle oli lihtsam nii, et mina tõlgin.


Kui valud läksid väljakannatamatuks (nüüd tean, et see on hetk pressimiseks), ei uskunud ämmaemandad mind pea 30minutit, et mul valu nii tugev saab olla ja ma võiksin maha rahuneda, sest esmasünnitajad küll nii kiiresti ei sünnita. Ma palusin 10 korda, et vaadataks igaksjuhuks avatust. Kui nad lõpuks vaevusid seda tegema, tuli välja, et peab kohe pressima ja laps oli 1 pressiga väljas. Laps pandi rinnale ja hakati palatis ringi segima, sest aeg oli vahetuse vahetuseks. Kas tõesti ei võiks veidi veel oodata, kuni ma olen 5minutit saanud hinge tõmmata ja hoomata, mis just juhtus?


Saabus hooldaja, kes oli väga pahane, et mul ei olnud enda võrkpükse talle anda. Ning kui poeg isa sülle sai ja mina sünnitusjörgsesse minekuks valmistuma hakkasin, palusin tal, et ulataks mulle hommikumantli.. sain suure sõimu osaliseks, et tema ei ole siin minu teenindaja ja et mees (kes hoidis sel hetkel hardunult süles oma esimest last) on siin selleks...


Ühesõnaga sain siis aru, et sünnitushaigla ei ole sugugi selline koht, nagu ma olin ette kujutanud.. et beebid on ime ja et ämmaemandad armastavad oma tööd. Tegelikkuses võiks ju nii olla..


Pilt on illustratiivne.