Lugu 78

Sünnitasin oma esimese lapse jaanuaris 2021. Laps tuli ilmale plaanilise keisrilõikega, sest ta oli tuharseisus ja soovis tulla jalad ees. Haiglasse saabumine ning operatsioonieelne aeg sünnituspalatis oli meeldiv. Meid vastu võtnud ja mind operatsiooniks ette valmistanud ämmaemand oli väga sõbralik, rahustav ja abivalmis ning kui kogu personal oleks haiglas olnud nagu tema, ei kirjutaks ma praegu seda lugu. Ta ütles, et olen sel hommikul ainuke keisrilõikele mineja ning et kogu personal saab oma tähelepanu mulle pühendada. Tundsin end hoitu ja turvalisena ning läksin operatsioonile, mida tegelikult väga kartsin, üsna rahuliku südamega.


Koroonapandeemia tõttu abikaasa minuga operatsioonisaali kaasa tulla ei saanud ja ta läks tagasi sünnitustuppa lapsega kohtumist ootama. Operatsioon oli hirmutav, kuid tänu noorele anestesioloogile, kes kogu protsessi aja minuga rahulikult rääkis, elasin selle ilma suurema traumata üle. Kui laps oli sündinud ja esimesed mõõtmised-kaalumised tehtud, pandi ta hetkeks mu rinnale ning viidi siis abikaasa juurde sünnitustuppa kuni mind kokku õmmeldi. Kui olin uuesti kokku lapitud, viidi mind intensiivravi osakonda.


Intensiivravi palatis olin järgmised kuus tundi. Intensiivravi palatisse toodi peagi ka laps ning ka abikaasa sai olla meiega 20 minutit. Tegelikult oli abikaasa meiega isegi vist kauem kui ettenähtud 20 minutit, olin selle eest valves olnud ämmaemandale väga tänulik. Laps pandi kohe mu rinnale ja kuna olin suurtes valudes ja puusadest alates spinaalanesteesia tõttu täiesti tuim ja liikumatu, oli lapse rinnale saamine ja seal hoidmine peamiselt ämmaemandate teha, ise sain teda ja ennast väga vähe liigutada. Olin enne sünnitust lugenud Ina May Gaskini imetamise raamatut ning vaadanud palju perekooli ja ämmaemanda infoliini e-loenguid ning teadsin, milline näeb välja hea imemisvõte ning kuidas last rinnale saada. Minu jaoks oli oluline, et laps saaks rinnale kohe õige imemisvõttega. Ämmaemandaid aga, kes mu nibu tugevasti venitasid, pigistasid, lapsele suhu toppisid ja lapse nägu rinnale surusid, ei huvitanud see, kas lapsel on hea imemisvõte, või kas meil mõlemal on mugav ja turvaline olla. Korduvalt palusin last kohendada, sest ta oli liialt näoga teki sisse vajunud või oli imemisvõte liiga pinnapealne, kuid vastuseks sain tihti, et nii on hea küll. Kõige „naljakam“ oli, et seda, kuidas lapse eest hiljem palatis üksi hoolitseda, näidati mulle siis, kui olin värskelt operatsioonilt tulnud ja uimane, liikumatu ja valudes. Minu voodi kõrvale sõitis mähkimislauaga noor ämmaemand ja näitas minu lapse peal mähkimist, naba ja silmade puhastamist. Nali seisnes selles, et madalast voodist ei näinud ma kõrgel mähkimislaual toimuvat ja sellest demonstratsioonist oli väga vähe kasu. Ma ei saanud tuimestatud alakeha tõttu ka istuli tõusta. Kui ma poleks olnud varem vaadanud perekooli e-loenguid, siis oleksin hiljem olnud suures hädas. Eeldasin, et mind juhendatakse pisut hiljem, või näiteks samal õhtul ema-lapse toas, kus saaksin ehk ise omal käel korra läbi proovida. Aga sellega juhendamine piirdus.


Valuravi intensiivosakonnas oli piisav, pidevalt käis ämmaemand küsimas, kuidas on valuga ning lisas vajadusel tilgutisse valuvaigistit. Samas unustati mulle öelda, et mul oli taas lubatud juua. Olin selleks ajaks olnud üle 12 tunni söömata-joomata, ja mulle unustati ka intensiivpalatisse jõudes öelda, et mul oli taas lubatud juua ning et tegelikult oli mul voodi kõrval olemas klaas veega, kuid see oli nii käe-kui nägemisulatusest väljas ning avastasin selle alles 4-5 tunni möödudes palatisse jõudmisest, kui tahtsin Espumisani võtta ja vett küsisin. Seetõttu pikenes ka mu paranemisaeg ja gaasivalud muutusid järgmistel päevadel talumatuks.


Teadsin, et pean peale operatsiooni saama kiiresti ise liikuma, kuid et mind intensiivravi palatist kuus tundi hiljem sisuliselt välja visatakse, ma ei oodanud. Niipea kui hakkasin oma jalgu taas tundma, hakkasin varbaid ja jalalabasid liigutama ning 5 tunni möödudes üritasin juba voodis istuli tõusta. Kui küsisin valves olnud ämmaemandalt, kuidas kõige ohutumalt voodist püsti tõusta, ütles ta, et ma pean seda ise teadma-tunnetama ega pidanud vaevaks rohkem midagi öelda. Ütles ainult, et pean kiiresti jalule saama, sest ema-lapse palatis ei ole nii uhket voodit. Õnneks olin taas ise ennetavalt asju uurinud ja oli meeles, et kõige ohutum on voodist tõusta üle külje, seega nii üritasingi. Intensiivravi palati voodid tühjenesid järjest ning peagi olin ainus patsient ning mind sisuliselt aeti püsti ja duši alla. Sain vaevu liikuda, rääkimata kottide või lapse tõstmisest, ja mind hirmutas üksi ema-lapse palatisse viimine. Nutt kurgus, küsisin ämmaemandalt, kas ta oskab soovitada, milline oleks värskelt keisrilt tulnule parim imetamisasend. Ka sellele küsimusele ei saanud ma vastust. Ütlesin, et ma ei oska nii väikse lapsega üksi midagi pihta hakata, et mu laps on esimene vastsündinu, keda ma näinud olen, rääkimata tema eest hoolitsemisest. Selle peale hakkas ä/e üleolevalt naerma ja küsis, et kas ma siis videosid ei ole vaadanud. Imestasin taas ä/e suhtumise ja vastuse peale, kuid ei osanud midagi sel hetkel targemat öelda. Olin küll videosid vaadanud, kuid ootasin siiski haiglast rohkem tuge. Tundsin end väga üksi ja rumalana, justkui oleksin esimene esmasünnitaja, kellega neil kokku puutuda tuleb. Selline napisõnaline ja osavõtmatu suhtumine oli tegelikult läbiv kogu haigla personali juures, kellega järgmise nelja-viie päeva jooksul kokku puutusin, mõne üksiku erandiga. Intensiivravipalat toimis ilmselgelt konveiermeetodil ning olin oma ettenähtud aja ammu ära olnud ning mu küsimused ei olnud teretulnud.

Kuus tundi peale operatsiooni tuli sanitar, pani mu kotid ja lapse käru peale ning mind juhatati ema-lapse palatise, kuhu pidin jääma lapsega kahekesi. Koroonapandeemia tõttu abikaasat minuga kaasa ei lubatud. Sain vaevu ennast liigutada, kuid pidin üksi hakkama saama imetamise ning enda ja lapse eest hoolitsemisega. Iga liigutus oli kohutavalt valus. Valuravi intensiivist väljudes piirdus paratsetamooliga, õnneks sain esimesel ööl ja järgneval päeval valveämmaemandalt paluda ka kangemat valuvaigistit, et lapsega toime tulla.

Esimesel ööl tuli lapsel välja mekoonium ning ta oli üleni musta väljaheitega koos. Ei saanud valude ja kogenematuse tõttu tema pepu pesemisega hakkama ja palusin valveämmaemanda mulle appi. Selleks, et saaksin edaspidi protseduuriga ise hakkama, palusin teda seda mulle ette näidata ja võimalust ise last hoida ja läbi proovida. Selle asemel võttis ä/e lapse kaenlasse, pesi pepu puhtaks ja kadus ilma edasisi juhtnööre andmata. Olin seega järgmise kakaplahvatuse juures sama abitus seisus kui esimesel korral ja pidin taas valveämmaemandalt abi paluma. Kusjuures ä/e-d vahetusid pidevalt ning iga ä/e pesi last erinevalt. Üks ütles, et tütarlast tuleb pesta eest taha ja teine et tagant ette.


Kuna personal vahetus pidevalt, tundus mulle, et ä/e-d ei tundnud ka vastutust üksiku patsiendi ees, kuna nad näevad teda niikuinii ainult ühe korra. Pidevalt tulid mu tuppa uued inimesed ja uued näod, kes tihti ei tutvustanud ennast ning kes ei olnud ka mu haiguslooga piisavalt tutvunud. Tulid sisse ja küsisid, et „Noh, kuidas teil läheb?“, millele ei saagi vastata kuidagi põhjalikumalt, kui kohtad inimest esimest korda. Mõnd läbivamat probleemi pidin seega iga päev hakkama uuele inimesele uuesti algusest selgitama ja see võttis igasuguse motivatsiooni oma muresid jagada, sest teadsin, et sinnapaika see jääbki. Oma gaasivalude vastu, mis ei lasknud mul öösel magada ega päeval liigutada, palusin abi korduvalt ja pidevalt, lõpuks ka nuttes, aga abi ma ei saanud, sest nende poolt antud paratsetamool nende vastu ei aidanud. Ka Espumisan, mida pidevalt sõin, oli mul endal kodust kaasa võetud (!) ja gaasivalude vastu andis haigla mulle vaid 1 nätsupadjakese (!), mida ma oma lõualiigeste üliliikuvuse tõttu närida niikuinii ei saanud. Minu keisrihaava vastu ei tundnud keegi huvi. Pidin ise paluma, et arstid seda vaataksid, sest ise ma seda oma kõhu tõttu ei näinud. Üllatuslikult ei tehtud ka operatsioonijärgselt mulle ühtegi vere- ega uriinianalüüsi, kuigi olin suurtes valudes, ka urineerimine oli valulik. Ä/e’d andsid igaüks erinevat nõu ning tihti kritiseerisid ka eelmise vahetuse ä/e tehtud otsuseid-soovitusi, mis ei jätnud just väga professionaalset muljet ning mis suurendas minu ebakindlust veelgi.


Kuigi ITK propageerib oma kodulehel ja raseduse jälgimise perioodil rinnaga toitmist, siis peale sünnitust ei tundnud ma, et haigla personal või ka ema-lapse toa sisustus oleks toetanud imetamist. Toas oli kaks kitsast voodit, kuid ühe kasutamine oli keelatud, see oli kaetud kilega. Lisaks oli toas kitsas ja kõrgete käetugedega tugitool, milles ei olnud võimalik mugavalt last imetada. Samuti ei olnud võimalik kasutada lisapatju. Imetamisnõustajat mulle kordagi ei pakutud ja ma ei teadnud seda ise ka paluda, kuna vastavat info mulle ei jagatud. Kui laps kaotas kaalu, tahtis ä/e hakata kohe lisatoitu andma, selle asemel, et mind kui esmasünnitajat pisut toetada. Kui ämmaemandatele kurtsin, et saan ainult külili lamades imetada, aga ka see on minu gaasivalude ja keisrihaava tõttu väga raske ette võtmine, lootsin, et nad soovitavad mulle alternatiivseid asendeid, abivahendeid või kellegi, kes mind aidata saab, kuid selle asemel pidin ise Youtube’st imetamisasendeid otsima. Kui mul tekkis piimapais ja laps näljast juba hüsteeriliselt karjus, sest ei suutnud nibu haarata, suutsin internetist leitud juhise järgi ise rulli keeratud teki abil tugitoolis last kaenla alust võtet kasutades imetada. Nägin ise internetist otsides hullu vaeva, et lapsele ei hakataks andma lisatoitu haiglas, mille reklaammaterjalidest kõlab kõikjal läbi slogan „rind on lapsele parim“.

Kui mul tekkis piimapais, siis ä/e võttis minult luba küsimata mu rinnast kinni ja pigistas sellest paar tilka piima välja, öeldes, et „Ei, ei, piimapaisuni on siin veel aega“. See tekitas kohutavat valu ja pidin hambad kokku suruma ja pisarad alla neelates end tagasi hoidma, et mitte ä/e kätt ära lükata. Päev hiljem tuli sama ämmaemand tagasi praktikandiga ning palus praktikandil samamoodi mu rinnast piima välja lüpsta, et näha, kas on pais tekkinud. Taaskord minult luba küsimata ja kohutavat valu tekitades. Piimapaisu vastu andsid valves olnud ä/e’d täiesti erinevat, omavahel vasturääkivat nõu. Lõpuks sain abi ühelt ä/e’lt, kes oli kogu haiglas veedetud aja jooksul ainus osavõtlik ja kompetentne ning kes ei tekitanud minus tunnet, et ma raiskan oma küsimustega nende aega. Alles kodus, taas interneti abil, käsitsi piima lüpsmist õppides sain teada, et see ei tohiks olla valus.


Kogu haiglas viibimise aja hoiti mind sisuliselt näljas ja ä/e ei lubanud ka abikaasal mulle muud kui jogurtit-keefiri haiglasse pakiga saata. Keisrilõikelt tulnutele oli haiglas ette nähtud „erimenüü“, mida ma sõin kuni kõht läbi käis. Kuna mulle unustati intensiivravi palatis öelda, et ma peaksin jooma, siis viibis see „kõhu läbi käimine“ kolm päeva ja ka gaasivalud muutusid talumatuks. Iga kord, kui mulle toodi kandik, hakkasin ma nutma. Kandikul oli külm (!) puljong ja klaas keefiri või jogurtit. See oli siis kolm päeva minu lõunaks ja õhtusöögiks. Ühel korral oli ka viil juustu (ilma saia või kuivikuta!) ja toores (ehk söödamatu) banaan. Hommikuks oli külm riisihelbepuder, mis minu teadmist mööda teeb kõhu veel rohkem kinni. Selle menüüga siis eeldatakse, et mul on piisavalt energiat, et elada üle unetud ööd, et mul tekib piisavalt piima, et toita oma last ning aitab taastuda operatsioonist? Kui mul lõpuks kõht läbi käis, ei jõudnud see info siiski õige inimeseni, seega sain korralikult süüa alles viimasel lõunal vahetult enne koju minekut. Saan aru, et samal või järgmisel päeval on õigustatud vedelikudieet, kuid kindlasti mitte nii kaua. Kui oleksin saanud koguaeg normaalset toitu, poleks mu taastumine olnud pooltki nii traumaatiline ning ilmselt oleks laps kosunud kiiremini. Tundsin end näljas ja vangis olevana, nagu piinalaagris, millest lahkuda ei lubata. Näis nagu ka arstid ei teadnud, mida meile süüa anti, sest kui mul kõht läbi ei käinud, küsisid nad, mida ma söönud olen. Paari päeva möödudes anusin ma juba ä/e-d, arste ja isegi toitu toonud sanitari näljahädas pisarsilmi, et palun andke mulle süüa, aga ei antud, keegi kuskil kõrgemal oli otsustanud sellise menüü kasuks, aga mul ei õnnestunud kunagi selle inimesega rääkida, kes seda asja otsustas.


Tundsin, et kodus abikaasa juures oleksin paremini hoitud ja saaksin sama hästi ise internetist infot otsida kui haiglas. Toe puudumise ja nälja tõttu tahtsin võimalikult ruttu haiglast lahkuda, kuid see sõltus minu võimest last rinnaga toita, ja ma tundsin end tõsiselt lõksus kohutavas olukorras, sest mulle ei antud ka juhiseid, kuidas oma last paremini toita ning kui ta kaalu kaotama hakkas, olin ise see, kes pidi vaeva nägema, et talle lisatoitu andma ei hakataks.


Võiksin veel pikalt kirjutada, kui tõmban siinkohal otsa kokku. Teiste kogemusi lugedes näen, et minuga juhtunu ei olnud erand, vaid pigem reegel. Esmasünnitajad ja eriti keisrilt või raskelt sünnituselt tulnud naised, kelle juurde pereliikmeid abiks ei lubata, vajavad sünnitusjärgsetel päevadel enda ja lapse eest hoolitsemisel märksa enam tuge kui seda praegu haiglas pakutakse. Kui võtate ära meilt võimaluse tulla koos abikaasaga sünnitama, siis peaksite pakkuma naisele tuge, et ta ei tunneks ennast üksi ja abituna. Ja andke palun süüa, see „erimenüü“ ei ole inimlik!

See jääb kindlasti mu viimaseks lapseks, mille ilmale toon.



Pilt on illustratiivne.