Lugu 79

Lugu on kümne aasta tagune, aga aru saamine, kui palju see mu vaimset tervist ja emana hakkamasaamist mõjutas, tuli palju hiljem.


Sünnitus läks tegelikult hästi, laps tuli terve ja tugev, aga ämmaemand ütles peale lapse sündi mu rindu vaadates, et rinnanibud on viletsad. Alguse sai mitme nädala pikkune kannatusteaeg, sest laps tõesti ei võtnud rinda. Kogu see valu, rindade pumpamine, lapsele süstlaga piima andmine...


Esimesed ööd ei maganud silmatäitki, hirm ja mure, märkused lapse näljutamise kohta ei lähe iial meelest. Keegi ei küsinud kordagi, kuidas ma end tunnen, ei soovitanud minna õue värsket õhku hingama vms. Olin viis päeva haiglas, kuna laps ei söönud korralikult, nutsin alatasa ja kannatasin. Imetamisnõustamine selles haiglas oli null. Päästjaks osutus sõbranna teadmine imetamisnõustajast, kellega sai kohe nõustamine kokku lepitud ja nii me sealt haiglast lõpuks pääsesime. Laps hakkas sööma ja kosus mühinal, aga ma ei taha seda aega isegi meenutada, nii jubedad mälestused on ja nii valusad emotsioonid.


Oma "viletsate nibudega" söötsin igatahes lapse trullakaks ja rinda sai ta lõpuks peaaegu poolteist aastat. Aga ämmaemandale ma tänukaarti ei saatnud ja mõistan nüüd naisi, kes otsustavad kodus sünnitamise kasuks. Loodan, et olukord on paranenud, aga tookord oli noore ema kohtlemine selles Tallinna sünnitusmajas küll väga ebameeldiv.



Pilt on illustratiivne.