Lugu 9

Mina olen üksikema, nüüdseks 3 täiskasvanud poja ema. 3 -kordne vanaema juba hulk aastaid... Kuivõrd 2 last olin sünnitanud ENSV ajal ja seda rõõmsate ja üli-abivalmis ämmaemandatega, siis oli 1999 a-l sündinud pojaga kogu sünnitus mulle äärmiselt śokeeriv. Seda ennekõike äärmiselt vaenuliku ja kurja ämmaemanda tõttu.


Abi asemel sain vaid solvanguid ja süüdistusi. Küll olin ma mõttetu lehm, küll loll lammas, küll laisk, küll mida iganes! Ainult mitte abi!


Tähtajast läks sünnitus üle 3 nädalat, mistõttu oli laps ka raske ja suur, üle 5 kg mõnisada grammi ning 59 cm. Ehkki olin omast arust koostöövalmis, sünnitasin ju siiski ise, ei saanud ma mitte 1 toetavat ega lohutavat sõna ämmaemanda käest.


Siis kui laps oli sündinud, saabus lastearst ja siis üritas seesama ämmaemand selle lastearsti ees head inimest mängida, see oli nii võlts!


Ehkki paljud, et mitte öelda liiga paljud, emad on rõhutanud, et küll see nõuka-ajal sünnitamine oli jube ja ohh kui hea ja tore on sünnitada EV-s, siis minu kogemus oli sootuks vastupidine, erand kinnitab reeglit!



Pilt on illustratiivne.