Lugu 3

Tegelikult algab see lugu juba ammu enne sünnitust, kui käisin 20.nädala ultraheliuuringul Tartus. Kohe kui kabinetti sisenesin, hakkasid need UH teostajad omavahel pobisema, et olen vaid 17-aastane.


Kogu kontroll piirdus 5 minutiga ning kui palusin, et nad vaataks, kas ka lapse sugu on näha, öeldi mulle:"Meil ei ole aega igaühega tegeleda.".


Teised rasedad olid seal kabinetis 15-20min kuni mina oma korda ootasin tund aega kauem kui minu valitud vastuvõtuaeg oleks pidanud olema. Enne päriselt sünniloo juurde minemist tahan ära mainida, et mulle määratud rasedusaegse jälgimise ämmaemand oli tõeline ingel, kes võttis mind vastu ka siis kui aega polnud kokku lepitud ning tegi kõikvõimalikke teste, et mu muredele põhjuseid ja lahendusi otsida. Tänu temale oli mul imeilus rasedus. Kahjuks aga polnud ta minu sünnituse ajal tööl.


Tulin Lõuna-Eesti haiglasse preeklampsia tõttu kontrolli 40+4 nädalal. Järgmisel hommikul lubas valvearst sünnituse esilekutsumist alustada.


Hommikul käiski minu juurest läbi valvearst, kes ütles, et alustame peagi esimese tabletitükikesega, kuna väike avatus on juba olemas ja emakakael on pehme. Seejärel tuli mind vaatama naistearst, kes ütles, et mul pole mingit avatust ja niipea ma ise sünnitama ei hakka. Paneme ballooni.


Peale seda oli vahetuse lõpp ja sisse tuli uus naistearst, kes tõi mulle tableti, et esilekutsumist alustada. Selleks ajaks olin ma juba nii segaduses, et sõin lihtsalt selle tableti ära ja jäin parimat lootma.


Lõunal sain teise ja õhtupoole kolmanda tabletitüki. Peale seda algasid ka valud ja üleüldine põrgupiin. Mulle pandi peale KTG, et tuhusid jälgida, kuid see ei näidanud sünnitustegevust.


Ämmaemand soovitas mul mitte ulguda ja teatas naistearstile, et mina mõtlen oma valusid välja.


Naistearst soovitas duši alla minna. Seal lasi mees mulle 2h järjest vett seljale. Kui ma hingasin sügavalt ja madala häälega valud välja, käis ämmaemand paar korda ütlemas:"Ära tee sellist jubedal häält!".


Lõpuks lubati mind sünnitustuppa, kuhu mind jäeti koos mehega 3cm kuni 7cm emakakaela avatuseni. Palusin avatusperioodiks naerugaasi. Ämmaemand ja naistearst lubasid tuua. Seda naerugaasi pole ma tänapäevani saanud.


Beebi pea külge kinnitati andur ja tema südamelöögid olid iga valuga järjest kriitilisemad, aga ämmaemand käis vaid mõmisemas:"Miks see piiksub jälle?".


Sain avanemist kiirendava süsti, kuigi mulle algul ei öeldud, mis süst see on või mida see teeb. Öeldi ainult: "Hinga rohkem, sest muidu ei saa su laps hapnikku!". Aga kuidas hingata, seda unustati mainida.


Kui 10cm avatust täis sai, siis tiksusin seal veel 1,5h. Iga valuga oli beebil õhupuudus. Ja lõpuks ometi otsustati keisrilõike kasuks.


Siis hakkas mingi mõttetu paberite täitmine. Kusjuures kõigile küsimustele olin esilekutsumisele tulles juba vastanud. Ju siis kaotasid selle paberi ära. Lõpuks anti selle täitmine üldse mehele, sest mu suu oli nii kuiv, et ma ei suutnud rääkida.


Opisaali minek oli nagu ulmefilm. Mind tõsteti ratastega kanderaamile, lükati lifti, opisaali, pandi mask pähe ja sealt edasist ma ei mäleta.


Ärkasin palatis ja ilmselgelt ei saanud aru, mis just juhtus. Õnneks nägin peagi meest, laps süles. Ainuke küsimus oli: "Kumb ta on?". Vastuseks sain:"Roosa.". Nagu me tahtsime ja lootsime.


Tollest esimesest ööst mäletan ainult, kuidas ämmaemand korrutas:"Ei tohi magama jääda, ei tohi magada!". Ma siiani ei tea, miks ma kogu öö magada ei tohtinud.


Järgnes 10 päeva haiglas kahe vereülekandega, süstide, vereproovide, tablettide ja tilgutitega. Üks arst väitis, et saan homme koju, järgmine jälle, et põletik on järjest hullem ja koju ei saa veel niipea. Keegi ei rääkinud, mis ravimeid mulle sisse topiti või mida need tegema pidid.


Mingisuguse ravimi tõttu tekkisid mul kaela ja õlapiirkonnad meeletud valud, kus ma pidin reaalselt karjuma, et arst tuleks ja selle asja ära võtaks. Aga taaskord ütles naistearst:"Sa oled nii tundlik, sa mõtled neid valusid välja.".


Enne haiglast pääsemist tänasin neid kõiki kümneid kordi. Beebi oli tänu neile elus ja see oli kõige tähtsam.


Praeguseks tean oma tuttavatest veel 3 inimest, kellel on nende ämmaemandate ja arstide tõttu negatiivne sünnituskogemus ja naistearsti aega pannes kirjutan alati, et sobivad kõik arstid peale nende.


Kui sünnitusjärgses kontrollis seesama naistearst ütles, et ta peab küll olema erapooletu aga ta ei taha mulle panna ei vaskspiraali ega implantaati, sest ta ei usu nende tõhusesse, siis sain aru, et tegu pole pädeva arstiga ja tõenäoliselt ta seal haiglas töötada ei tohiks.


Pilt on illustratiivne.