Lugu 4

Kuigi tahan rääkida mind puudutanud sünnitusabivägivallast, siis alustaksin kirja hoopis

positiivse noodiga. Nimelt tahan ma kõigepealt kiita nii meie Kihnu kiirabibrigaadi, kes mind üle mere sõidutasid, kui ka Pärnu haigla brigaadi, kes mind sadamast haiglasse sõidutasid. Olgugi, et valude vahed lühenesid väga kiirelt, tundsin ennast mõlema brigaadiga turvaliselt ja hoitult. Mõlemas brigaadis olid mu kõrval noored mehed, kes olid kordades hoolivamad kui ämmaemand, kes mu tütre vastu võttis.


Aga siis asja juurde. Haiglasse jõudes olid valude vahed juba 3-4 minutit. Nii kui ma

sünnitustuppa jõudsin tuli ämmaemand avatust kontrollima, tehes seda valu ajal (!!), mitte valude vahepeal. Ja see polnud ainus kord, vaid kuni sünnitegevuse alguseni ta ootas, kui valu tuleb, et just siis kontrollida.


Iga kord, kui ma sel ajal liigutasin, käratas ta mulle: „Ole paigal, ma ei saa nii kontrollida!“. Kui ma küsisin, et miks ta seda valu ajal teeb, käratas ta taaskord kurjalt: „Millal seda sinu arust siis teha tuleb?“.


Kuni sünnituseni suutsin ma kõik valud üle hingata, lõdvestuda ja väga rahulikuks jääda, kuid

iga kord, kui ämmaemand uksest sisse astus, olin pinges ja hirmul.


Kommunikatsioon kogu sünnituse ajal oli väga puudulik ja ämmaemand ei öelnud kordagi, mida ta parasjagu teeb.


Kui tundsin esimest pressi tuli ta kontrollima, kas emakakael on täielikult

avanenud. Tundsin väga teravat valu ning võpatasin. Ning taaskord käratas ta vaid ülbelt, et „Ära liiguta“. Kui elukaaslane küsis, miks selline ja valu ja sai ka tema nähvates vastuse, et „Pean viimase ääre eest ära aitama“. Seepeale võtsin ennast kokku ning hingasin sügavalt ka selle üle, kuid ei mõista siiani, miks ei saa seda varem öelda ja hoiatada, et see on valus.


Keset pressi käskis ämmaemand järsku lõpetada. Kuigi mul oli veel jõudu, et edasi pressida ja lapse pealagi juba paistis, siis lõpetasin koheselt, sest olen kuulnud, et muidu võivad rebendid tekkida. Siis aga ei tulnud järgmine press peale ning laps oli peadpidi kinni üsna pikka aega. Need olid ka selle sünnituse kõige pikemad minutid….


Ühtegi rebendit küll seekord polnud, kuid peale sünnitus tekkis väga tugev valu tupes sees, mis läks järjest tugevamaks. Ütlesin seda ka ämmaemandale, kuid ta ei teinud väljagi.


Alles 10 minutit hiljem, kui ma juba üleni värisesin ja lakkamatult nutsin, ütles elukaaslane talle, et see pole normaalne ja andku mulle vähemalt valuvaigisteid.


Kohe kutsuti ka arst ülevaatust tegema ja ilma, et oleks lastud valuvaigistitel mõjuda, hakati kohe ka kontrollima.


Seda valu pole võimalik ka mitte 20-palli süsteemis hinnata ning nagu juba tavaks saanud, sain ka siis veel liigutamise eest sõimata – siis juba nii ämmaemanda kui ka arsti käest.

Võrdluseks võib öelda, et sünnitus polnud veeranditki sellest valust, mis peale sünnitust.


Sel päeval me valu põhjust teada ei saanud. Hetkel, 4 kuud peale sünnitust, on valud vaagnas endiselt igapäevased ja kuigi ma pole arst, seostan nii seda, kui ka seda sünnitusjärgset valu sellega, et laps peadpidi väga pikalt vaagnas kinni oli. Ning mis parata, süüdistan sellest ämmaemandat…


Sünnitus ise oli kiire ja minu jaoks ilus kogemus. Olin valmistunud ja enamus ajast hingasin ka

valud ilusti üle. Teadvustasin endale, mis järgus parasjagu sünnitus on ning iga tuhu on samm

lähemale hetkele, mis oma pisikest kätel hoian.


Seda enam tunnen ma pettumust, et ämmaemand rikkus minu jaoks ära sündmuse, millest peaks jääma ilus mälestus ja mida tahaks meenutada.


Kahjuks meenub mulle seoses sellega esmalt ämmaemanda käitumine ja nii ma parem väldin selle meenutamist. Ja kuigi me oleme rääkinud ka kolmandast lapsest, siis ei ole ma seda enam mitte mingil juhul ilma eraämmaemandata/doulata tegema. See aga jääb meie jaoks ilmselt kättesaamatuks ja oleme õnnelikud, et meil on vähemalt kaks last.



Pilt on illustratiivne.