Lugu 5

Esimesed valud algavad 27.03.2020. Õhtuks muutuvad valud tugevamaks ning oleme koos mehega all korrusel ning vaatame koos telekat, mees aeg ajalt mind masseerides ja seljale vajutades.


Mees soovib, et läheksin haiglasse juba esimeste tugevamate valude peale. Jään aga siis koju. Kui valud on tugevamaks läinud, kolin põrandale tekkide ja patjadega, et neid paremini üle hingata ja lootuses, et pauside ajal saan magada.


Mõõdan pidevalt vahesid ja vahed on kuskil 7 min tagant. Lõpuks kui valud on juba 5 min tagant lähen dušši alla ja vanni, arvatavasti vannis tulevad ära ka veed. Kui välja tulen, istun veel natuke ja ütlen, et nüüd on aeg minna haiglasse. Valud on endiselt 5 mintsa tagant, aga intensiivsed.


Sõidame haiglasse, autos valude vahed pikenevad ja need ei ole nii intensiivsed. Haigla ukse taha jõudes toetun auto uksele ja tuhutan. Mees võtab mu kotid (mul on palju asju) ja viib haigla ukse taha. Teeme musi ja turvamees avab ukse ja võtab mu kotid vastu. Tuju on veel hea aga kurb on, et üksi olen. Samas tunnen et saan hakkama.


Valvearst mõõdab avatust - see on vaid 3 cm. Arst annab valida, kas jään või lähen veel koju. Mõtlen väga kaua, kuni otsustan jääda.


Mind pannakse sünnituseelsesse, kus 3 rasedat juba magavad. Ma ei suuda seal olla ning enamuse aja veedan koridoris valutades.


Hommikul kontrollitakse avatust, see on endiselt 3cm, aga valud on tugevad, arst saadab mind sünnitustuppa. Sünnitustoas tunnen ennast esialgu väga hästi. Heidan pikali ja saan natuke puhata. Ämmakas tuleb sisse ning käsib koguaeg maski mul kanda, seda ma siiski ei tee.


Tuhud on jäänud üsna nõrgaks, otsustan natuke puhata ja magada.


Ämmakas käib aeg ajalt avatust katsumas aga see ei suurene. Ämmaemand pakub esilekutsumiseks tilguti panna, keeldun ning proovin ise kaasa aidata palatis intensiivselt liikudes ja tantsides.


Tunni pärast tuleb taas ämmaemand. Sünnitustegevus on endiselt nõrk, ämmaemand pakub taas esilekutsumise tilka, keeldun ja ämmaemand lahkub korraks ning naaseb koos arstiga.


Koostöös arstiga veenavad nad mind tilgutit kasutama. Lõpuks nõustun ning mulle pannakse tilguti. Mingi hetk tuleb ämmaemandate vahetus.


Tilguti teeb oma töö ning tuhud tugevnevad, kolin põrandale kotttoolile ning saan naerugaasi maski. Tuhud on väga tugevad, ning proovin nendega üksi palatis toime tulla.


Üks hetk tuleb uus ämmaemand mind kontrollima ning ütleb, et avatus ei ole endiselt suurenenud ning peame tegema epiduraali. Keeldun sellest, kuid ämmaemand kutsub arsti ning koos veenavad nad mind epiduraali kasutama. Ütlevad, et laps väsib ja ei jaksa varsti enam.


Mul tekib tõsine paanikahoog, mind jäetakse mõneks ajaks üksi. Helistan Doulale ning valan kogu paanikahoo välja.


Arstid astuvad palatisse ning käsivad voodile heita, hoian doulat telefoniga enda kõrval ja palun tal jääda telefoniga minu kõrvale. Selle peale ütleb epiduraali tegema tulnud arst, et tuleb telefon ära panna, ma ei reageeri sellele esialgu ning panen telefoni oma pea kõrvale, järgmine hetk ütleb mulle ämmaemand, et telefon tuleb ära panna, kuna arst ei taha, et see töötab. Olen sunnitud telefoni kinni vajutama ning tunnen, et jään taas täiesti üksi.


Epiduraali tegev mees on väga järsk, andes mulle korraldusi olla kõveras ja mitte liigutada ja küsib korduvalt järsult, et kas ma saan aru? Vastan jah. Õnneks käib tuhu vahetult enne epiduraali alustamist ära ning epiduraali ajal tuhusid ei ole. Ämmaemand ulatab mulle oma käe, mida saan hoida. Hirm on tohutu, pigistan ämmaka kätt ja vaatan terve aja üksisilmi talle otsa. Kui epiduraal on tehtud, näidatakse mulle kuidas see töötab ning lahkutakse.


Järgmised tunnid viibin palatis üksi, 2 korda käib keegi hooldaja kontrollimas. Olen täiesti löödud, tundetu, alla andnud ning üksinda.


Ma ei tea, kaua seal üksinda voodis olen, kuni hommiku poole astub sisse lõpuks ämmaemand, kes vaatab avatust ning ütleb, et tuleb pressima hakata.


Pean olema selili, ämmaemand istub tuima näoga mu ette ning hakkab juhendama. Pressid teevad jubedalt haiget ning mulle tundub, et midagi ei edene. Üks hetk käsib ämmaemand mul asendit muuta ja külje peal olles proovida pressida, ütlen, et ei soovi, kuid ta lausa nõuab. Keeran külili ning tohutu valu paneb mind karjuma, keeran kiirelt selili tagasi. Ma ei tea, kui kaua pressin, kuniks üks hetk laps tõesti sünnib.


Ämmaemand võtab lapse vastu, teeb midagi (tundub terve igavik) ja paneb lapse mu alakõhule, proovin teda üles poole tõmmata kuid ämmaemand ütleb, et nabanöör on väga lühike ja ei saa ülespoole. Järgmisel hetkel lõikab ta nabanööri läbi ning laps pannakse mu rinnale.


Platsenta sünniks vajutatakse mu kõhule, tiritakse nabanöörist ning üks hetk platsenta sünnib, sellele järgneb tugev verejooks ning äe kutsub arsti. Saan veeni süsti ja tilguti. Ämmaemand soovib last võtta, et kaaluda ja mõõta kuid palun veel aega, et saaksin temaga olla.


Mind õmmeldakse kokku, aidatakse riided vahetada.


Üks hetk mõõdetakse, kaalutakse laps ja pannakse riide. Mind pannakse koos lapsega voodisse ning sõidutatakse intensiivi verekaotuse tõttu.


Intensiivis on väga meeldiv arst, kes tõesti mu eest hoolitseb ning aitab ka lapsega. Intensiivist viiakse mind lõpuks “perepalatisse”, sellel hetkel olen heas tujus kuna intensiivis olnud arst oli tõesti väga abivalmis ja meeldiv.


Edasine suhtumine minusse ja mu lapsesse jättis aga väga sügavad haavad. Peale perepalati ukse sulgemist mind justkui unustati sinna.


Panin last tihti rinnale, kuid piima ei tekkinud, laps hakkas aina rohkem nutma ning miski teda ei lohutanud. Esmakordse emana ei teadnud ma, mis põhjusel laps nutab, kussutasin ja verekaotusest uimase peaga käisin temaga mööda palatit ringi. Laps lausa kiljus ning mina nutsin.


Järgmine päev tuli palatisse arst, kes kaalus last ning ütles, et kaalukadu on väga suur ning anname lisa. Andis mulle ühe süstlatäie lisa ning ütles, et hakkaksin seda andma. Järgmised arstide ja õdede käigug piirdusid ukse vahelt minu temperatuuri küsimisega, lapse temperatuuri ei küsitud.


Kui olin järgmise magamata öö nutva lapsega mööda saatnud, olin omadega täiesti läbi ja ma ei teadnud, mida pean tegema. Mulle öeldi, et iga 2h tunni tagant pean andma rinda ja kunsttoitu. Käisin kunsttoitu küsimas iga 2h tunni tagant, mida mulle siis süstlajagu anti. Kui läksin lapsele uusi riideid küsima öeldi mulle, et mingu ma ja võtku, kui küsisin. kus kohast, siis ohati ja toodi kuskilt taga ruumist mulle üks kombe ning nähvati, et laps süles ei tohi koridoris liikuda, alles olevat üks ema koos beebiga kukkunud seal. Seda ei olnud mulle enne keegi öelnud, et beebiga liigu ainult selle ratastel voodiga.


Olin juba meeleheitel, sest laps endiselt nuttis pidevalt, helistasin oma lähedastele, kes minu olukorrast teada saades helistasid haigla ämmaemandusjuhile ning küsisid, mis seal õieti toimub ning minu juurde käsiti saata lastearst, kes lapse kohe üle vaataks.


Mõne aja pärast tuligi minu juurde lastearst, kes vaatas lapse üle. Ta küsis, mis lapse temperatuur on olnud, aga ma ei osanud talle vastata, kuna keegi ei olnud seda enne minu käest küsinud ja ma ei olnud seda mõõtnud. Arst oli hämmingus ning mõõtis temperatuuri ära, laps nuttis endiselt lohutamatult ja lausa kiljus. Arst tõi veel kunsttoitu ning andis seda lapsele süüa ning ütles, et ma ei pea rangelt 2h vahet hoidma, kui nutab siis tuleb anda juurde.


Kui ta oli lapse üle vaadanud ütles, et veel täna tuleb õde vereproovi võtma, et näidud üle vaadata. Arst uuris ka, kas rinda on piim tekkinud ja kui vastasin, et ei ole, küsis ta, kas imetamisnõustaja on minu juures käinud? Muidugi ei olnud imetamisnõustaja käinud ning arst korraldas ka nõustaja tuleku mu juurde.


See oli esimene kord kui tundsin, et keegi hoolib peale seda kui intensiivist välja sain. Arst oli ka ise imestunud, et olin lihtsalt sinna palatisse jäetud ning minuga ei oldud tegeletud.


Üks hetk kuulsin läbi ukse, kuidas seal tööl olnud õed said korraliku “peapesu”, peale seda järgmisel päeval suhtumine minusse muutus. Mulle anti lõpuks palatisse pudel kunsttoiduga, et ma ei peaks iga kord eraldi seda küsima minema. Mulle anti lõpuks rauatabletid, mida intensiivi arst oli käskinud mul kohe võtma hakata ning enam ei nähvatud, kui midagi küsisin.


Lõpuks käis minu juures ka imetamisnõustaja, kes oli samuti imestunud, et minu juures ei olnud veel keegi käinud ega mind aidanud.


See suhtumine minusse oli jube ja see jättis mulle emotsionaalselt sügavad haavad.


Iga kord kui keegi haigla Facebooki lehel kirjutab, kui hoolivalt temaga käituti ja ta ei tundnud end kordagi üksi, tekib küsimus, et miks siis minuga nii tehti?

Sünnitusest on möödas 8 kuud, kuid haiglas tekitatud emotsionaalsed haavad valutavad iga päev.



Pilt on illustratiivne.