Lugu 6

Aastal 2018 novembris sain teada, et ootan beebit. Panin aja haiglasse, et dr X kinnitaks raseduse ja määraks mulle esmased analüüsid.


4. jaanuaril sain arstile, tehti esmased testid ja tuvastati ka rasedus. Tehti ka PAP test ja siis dr X ütles, et kui midagi on valesti, võtab ta minuga ühendust ja palus valida ka ämmaemanda.


Minnes rasedusega arvele võtma ning esmasele ämmaemanda visiidile ütles ta mulle, et mul on PAP test natuke korrast ära, et kas arst ei helistanud mulle?


Olin ehmunud ja ütlesin, et ei ole keegi minuga ühendust võtnud. Ämmaemand rahustas ja ütles, et peale rasedust vaatame uuesti, et aegajalt võibki muudatusi olla ja ülejäänud proovide kohta ei öelnud sõnagi. Olin rahul ja tulin sealt rahuliku meelega koju.


Veebruaris tekkis mul esimene verejooks, läksin haiglasse, kus arst vaatas üle, ütles, et võtaksin rahulikult ja oleksin voodis ja ei rahmeldaks ringi. Tegingi seda. Paaril korral oli veel verejooksu, aga võttes ühendust arstiga oli jutt sama. Pikuta, puhka ja lase ennast teenindada mehel.


Okei. Aprillis kolisime Saaremaalt Tallinna. Tulin üle teise haiglasse. Kõik oli super, hemoglobiin oli madal, aga ämmaemand ütles, et pole hullu, küll selle korda saame. Olin rahulikum, kuna mul on ka varasemalt olnud enneaegne sünnitus, siis teadmine, et olen lähedal super haiglale, andis rahulolutunde. Kuna rasedakaardis olid ka kõik suguhaiguste proovid märgitud negatiivsena, siis ei hakanud siinne ämmakas neid uuesti tegema.


33 rasedusnädalal puhkesid mul kodus veed, sõitsime haiglasse, kus üritati mu emakat rahustada ja beebit veel kõhus hoida, aga ükski rohi ei mõjunud.


1. juulil sündis meie enneaegne poiss, erakorralise keisriga, kuna valud olid tapvad, aga avatust peaaegu polnudki.


Keegi ei teadnud, miks meie beebi tahtis tulla varem. Aasta siis oli 2019. Elasime ja harjusime oma beebiga ja kõik oli super kuni juulis 2020, mil minu lapse isal tekkisid tervisemured ja ta pöördus arsti poole. Arst tegi talle erinevaid teste ning kuna tal on selline töö, siis esimese hooga arvati, et lihtsalt mingi põletik.


Kui mees sai oma testide vastused, siis avastati, et tal on suguhaigus.


Loomulikult sain mina kohe rünnaku, et kus käinud ja mida teinud jne. Noh ilmselgelt lendad teisele peale, kui ise pole kuskil käinud ja saad positiivse proovi.


Hakkasin asja uurima, kuna ma tõesti ei ole selline inimene, kes suhtes olles vaataks kõrvale, eriti kui oled super suhtes.


Avasin oma digiloo ning mis selgus, kui võtsin rasedusega arvele aastal 2019 oli minul ka positiivne proov antud suguhaigusele. Kellegi poolt mitte sõnagi.




Kirjutasin kohe esimese haigla juhatusele ja tegin avalduse dr X ja ämmaemanda Y suhtes.


Järgmisel päeval sain kurja kõne dr X-ilt, kes ütles, et tema pole mind näinudki ja mida ma süüdistan teda ja tema ei pea vajalikuks vabandada, kuna tema ei ole süüdi ja enneaegset sünnitust see vaevalt põhjustas, kuna mul ju enne ka olnud enneaegsed ja mu keha on ebanormaalne lihtsalt.


Kirjutasin selle kõne peale uuesti haigla juhatusele, kust vastust enam ei saanudki.


Selle peale tegin avalduse terviseametile ja seal siis oli 26.novembril koosolek, kust tuli ka mingi otsus, aga seda ma veel näinud ei ole. Uurisin ka oma praeguselt arstilt, et kas need veritsused ja enneaegne laps võis olla tingitud sellest suguhaigusest.



Arst arvab, et see on tõenäoline ja ütles veel, et õnneks sündis beebi keisriga, muidu oleks ka tema võinud selle haiguse saada.


Tean kindlalt, et seda haigust mul polnud enne 2016 aastat, kuna 2016 sündis mu keskmine poeg ja siis ei olnud mingit haigust. Vaatasin seda ka digiloost järgi. Lõpetuseks tahan öelda, et praeguseks olen selle haiguse välja ravinud, samuti ka lapse isa. Siiani ei ole tulnud mingit vabandust esimese haigla poolt ja asjaga hakkab tegelema ka minu advokaat.

Pilt on illustratiivne.